Veiniriik kui Vitis Vinifera – Ukraina
Kevin Lilleleht
Ukraina ja kvaliteetne vein – need sõnad ei käi paljude veininautlejate mõtteruumis kokku. Ometi ulatub Ukraina veinivalmistamise ajalugu 2500 aasta taha. See on riik, mis sarnaselt viinapuudele annab kõige kvaliteetsemaid vilju raskemates tingimustes ning mille veinitööstus vajas kvaliteedile suuna võtmiseks katastroofi.
Traditsioon ja ajalugu
Kaasaegne veinivalmistamise traditsioon Ukrainas on sarnaselt teistele idabloki riikidele mõjutatud suuresti nõukogudeaegsest mentaliteedist – vein peab olema magus ning seda peab olema palju. See stiil sobis Ukrainale pärast Nõukogude Liidu lagunemist suurepäraselt, kuna selliste veinide valmistamine nõuab vähe teadmisi, on liinil lihtsalt teostatav ning tagab suured müüginumbrid. Eriti, kui peamine eksporditurg on Venemaa.
Kõik muutus aastal 2014, kui kogu riiki ning veinitööstust tabas katastroof – Venemaa annekteeris Krimmi. Just neil aladel asus üle 50% Ukraina viinapuuaedadest ning ka ülejäänud piirkondades toimetavatele tootjatele tähendas see, et Venemaa turg on nüüdseks välistatud. Ukraina tootjad pidid adapteeruma läänelike veinitrendidega, ausse tõusis kuiv ning kvaliteedile orienteeritud vein. See tõi kaasa drastilise tootmismahu languse, kuid samas hakkas kuiva veini osakaal kasvama aastas 7–9%, mis tähendab, et tänaseks toodetakse kuiva veini rohkem kui magusat. Hakati otsima Euroopa töökogemusega veinimeistreid, kes tõid endaga kaasa rahvusvahelised viinamarjasordid, millega eksperimenteerida. Istikuid hakati istutama ekstreemsematesse kohtadesse, kus masinkorje pole võimalik.
Toodang ning viinamarjasordid
Viimaste andmete põhjal on Ukrainas ca 92 000 ha viinapuuaedu, millest veini toodetakse 41 500 ha pealt – see on võrdeline Rioja Alavesa ja Rioja Alta kombineeritud pindalaga. Aastane toodang on 133,4 miljonit liitrit, mis teeb keskmiseks saagikuseks 32,1 l/ha. Võrdluseks, näiteks Burgundia Le Musigny Grand Cru regulatsioonides on maksimaalne saagikus 35 l/ha kohta. Seega näitab see selgelt veinimeistrite soovi jõuda Ukraina veinidega maailmakaardile. Kasvatatakse ligi 180 erinevat viinamarjasorti (näiteks Riojas on neid 14), millest enamik on kohalikud. Suurima tähtsusega kohalikud sordid on tumedatest marjadest Odesa Black, heledatest Sukhyi Liman White ning kuulsaima veini- ja bränditootja Shabo valdustel kasvav valge Telti-Kuruk. Rahvusvahelisest sortidest võib välja tuua Musta mere kuninga ja kuninganna Saperavi ja Rkatsiteli ning muidugi on esindatud Cabernet Sauvignon, Chardonnay ja Riesling. Eksperimente tehakse ka Pinotage’i, Tempranillo, Blaufränkischi ja paljude teiste hullumeelselt immigreeritud marjadega.
Veinipiirkonnad
Ukraina puuduliku veiniseaduse tõttu ei ole ühtset süsteemi erinevate veinipiirkondade eristamiseks. Peamiseid viise on kaks:
- Oblasti-põhiselt – Zakarpatia (Taga-Karpaatia); Odesa (Odessa); Mykolaiv (Mõkolaivi) ja Khersoni (Hersoni) oblast.
- Kliima- ja terroir’-põhiselt – Transkarpaatia; Bessaraabia ja Musta mere r
Transkarpaatia regioon on klimaatiliselt kontinentaalne ning stiililt lähemal Ungarile ja Rumeeniale. Veinid on iseloomult värskemad ning elegantsemad – kenasid tulemusi annavad ka jahedamat kliimat eelistavad sordid.
Bessaraabia regioon asub Odessa oblastis, kuid on eraldatud ülejäänud oblastist Musta merega ning piirneb Moldova ja Rumeeniaga. Kliima on märgatavalt pehmem. Toodang sarnaneb Moldovaga ehk toodetakse rohkem brändit ning veinid kipuvad olema lopsakamad ning marjasema iseloomuga. Jätkatud on ka poolmagusa stiili tootmist – tähtsaim tööloom on Saperavi ning siit pärineb ka Telti-Kuruk.
Musta mere regioon kätkeb endas ülejäänud Odessa oblastit, Mykolaivi ja Khersoni oblastit. Kliimat võib pidada vahemereliseks, kuna Must meri pehmendab erinevusi suve ja talve vahel. Lisaks on niiskustase kõrgem ning tänu Dnipro jõele on selles piirkonnas võimalik teha ka Botrytisega dessertveini. Piirkonnas toimetavad enamik eksperimentaalseid veinimeistreid, kes kasvatavad ka sorte, mida keegi Ukrainaga ei seostaks.
Üldine reguleeritus veininduses on Uuele Maailmale sarnaselt innustanud innovatsiooni riigis, kus alla 50 ametliku veinimaja suudavad toota palju kvaliteetset erinevat stiili veini. Lisaks on loodud väiketootjate ühing, kus on registreeritud 150 liiget. See näitab, et paisu tagant on tulemas suur laine, mis tänase Ukraina-keskse fookuse juures raputab kindlasti ka veinimaailma.
Tulevik ja takistused
Tänasel päeval, kui Venemaa agressioon Ukrainas ei näita raugemise märke ning rünnakud tsiviilehitiste ning -inimeste vastu on järjest räigemad, on Ukraina veininduse tulevik raskes seisus. Ühelt poolt tehakse järjest kvaliteetsemat veini, mis noorte istikute vananedes võiks vabalt jõuda maailmaklassi, teisalt tuleb silmitsi seista sõjaga, kus andekad veinimeistrid surevad rindel ja viinapuuaedades lebavad plahvatamata suurtükid. Lisaks ei saa ümber elementaarsetest probleemidest nagu klaaspudelite ja korkide puudus. Veelgi enam, peaaegu kõik Ukrainas toodetud veinid on peale 2014. aastat maha müüdud siseturul, peamiselt Kiievisse, nii puudub veinimajadel ressurss leida ekspordipartnereid.
Kõigest hoolimata on ukrainlaste positiivne meelestatus veininduse arengu osas kõrgem kui kunagi varem, usk oma vägedesse ja riiki on suur ning jätkatakse enda piiride kompamist. Nii võib lähitulevikus kuulda ka kriitikutelt ülistusi ja miks mitte näha gigantide rahamägede liikumist Ukraina veinindusse.
See on tuleviku veiniriik, mis tänasel päeval õhkab Dumas ‘‘Kolmest Musketärist’’ kuulsaks saanud motot: “Üks kõigi ja kõik ühe eest!”. Kuid kandvam oleks öelda: “Slava Ukraini!”
Mugavalt lisainfot inglise keeles Ukraina tootjate kohta saab saidilt: https://ukr.wine
Fotod: Martin Hanson