Veinikirjutiste latt on seatud kõrgele

Heidi Vihma

Kunagi oli mul tavaks teha Eesti esimese veinikirjaniku Kalev Kesküla artiklite põhjal märkmeid huvitavamate veinide kohta, mis kollastel kleepsudel minu rahakoti vahel alati kaasas olid. Nii olid poodi minnes autoriteedi soovitused kohe võtta. Neid kollaseid kleepse pean oma praeguse veinikirjutiste konkursi žüriis osalemise eellooks – tähendas ju iga kleeps positiivset hinnangud artiklile ja mul oli tema lugusid ja teadmisi oma silmaringi laiendamiseks väga vaja.

See oli ammu enne Kalevi veiniraamatute ilmumist, veel siis, kui ta Ekspressis Areeni toimetajana veinihuvilisi oma artiklitega haris. Vein oli seal segiläbi mõtisklustega kultuurist. Nii oma artiklite kui raamatutega on ta seadnud Eesti veinikirjutiste lati väga kõrgele – ühelt poolt oli Kalev kahtlemata tolle aja parimaid veinispetsialiste, teiselt poolt aga poeedihingega kirjanik, inimlik ja soe. Ja sealjuures väga osav hoidmaks neid kahte külge parajas tasakaalus.

Sellesama Kalev Kesküla seatud latiga ma olengi konkursitöid lugenud – et saaks midagi uut ja kasulikku teada, aga et oleks ka haaravalt, veel parem kui kirjanduslikult, parimal juhul lausa vaimukalt kirja pandud. Et mul oleks midagi kirja panna ka mõttelisele märkmepaberile, nüüd küll digitaalses vormis telefoni salvestatult, mitte enam rahakoti vahele kleebitult. Ja et veinilugu ei tiirleks ainult veini ümber, vaid oleks natuke seotud ka oma piirkonna ja rahvaga.

Halba ja head läbi aastate

Aastakümnete pikkuse toiduajakirjaniku ameti tõttu lähenen veinile eelkõige toidu poolt. Minu lemmikuteks on lood, mis lisaks veinimaailma finessidele ei unusta veini „vedela maitseaine“ rolli – veini ja toidu kooskõla on gurmeemaailma poeesia, kus parimad kooskõlad tekitavad pea samalaadset naudingut kui hea luule. Selliseid  lugusid on läbi aastate olnud kahetsusväärselt vähe ja ka selleaastane konkurss ei andnud lisa. Poesildi mahus „sobib magusaga“ ja „sobib vürtsikate roogadega“ on mugavusväljendid, mis alavääristavad veini ja alahindavad lugejat, aga nendest kaugemale enamasti ei jõuta (hea, kui toitu üldse mainitaksegi). Maitse on ju teatavasti see, mille ümber kõige rohkem vaieldakse, aga sellele vaatamata ei peaks veinist kirjutajad omaenda maitse-eelistustega väljatulekut kartma. Kui toiduajakirjad tahavad enamasti iga loo juurde mõne retsepti lisada, olgu või tegemist toidukauge kultuuri-inimese persoonilooga, siis miks ei võiks ka veinilugudele lisada mõned toidusoovitused ja eriti mõnusad vein-toit paarid!?

Teemade ring on viimasel ajal üldse natuke ahenenud. Konkursi algusaastatel oli kirjutajaid rohkem,  rohkem oli ka väljaandeid, kus arvestatavaid veinilugusid ilmus. Ka teemade ampluaa oli laiem. On ju konkursilt läbi käinud veinisõnavara ja metafoorid (Kristina Remmel „Lõhnab nagu naabrinaise kaminatuli“ ja „Veinimärkmed läbi aegade“), veinipeavalu (Toomas Toomsoo “Veinipeavalu müsteerium”), Gruusia teefarm (Hannes Sarapuu „Kuidas minust sai teefarmer Gruusias“),  veinikaardi koostamine (Toivo Voit „Vigadeta veinikaardi koostamine“) ja muudki joogimaailma eri valdkondade lugusid. Tänane teemadering on märksa kitsam, traditsioonide ääremail uitas vaid Aune Past oma sibullillede raamatuga, mille alapealkirjaks ja natuke ka alateemaks kanakakamorss, kassipiss ja šampanja.

Ootamatu üllatus žüriile

Sel aastal sai žürii väga ootamatu negatiivse üllatuse osaliseks, mida varasemast ajast ei mäleta: üks autor esitas oma viis artiklit konkursile toimetamata kujul, koos ortograafia-, sõnastus- ja muude vigadega ehk selliselt, nagu artiklid toimetustesse saadeti, mitte sellisena, nagu nad väljaannetes ilmusid. Lood, muide, olid sealjuures haaravalt kirja pandud ja sisukad, kuid sellele vaatamata alavääristas selline hoolimatus nii konkurssi kui sellele nime andnud korüfeed.

Halb tuleb ja läheb, hea jääb, usun ma igavese optimistina ja head oli ka sel aastal rohkem kui halba. Lisaks auhinnatutele pakkusid rõõmu veel mitmed lood. Kõige enam ehk Kadri Krooni „Hispaania mullidraama mitmes vaatuses“, mis jutustab läbi ühe veinimõisa loo Hispaania väikeste vaprate cava-tootjate julgest vastuhakust „suurtele ja tugevatele“ – draama mis draama! Tore lugemine oli ka Igor Söödi „Champagne’i suured Peetrid ja väiksed Peetrid“, mis algab küll kümneid kordi läbi kirjutatud champagne´i ajaloost, jõuab aga taas välja draamani ehk vaprate väiketootjate trendiloova esiletõusuni. Nii Kadri Kroon kui Igor Sööt on meie veinikirjutajate plejaadis säranud eredalt juba palju aastaid, nende lugudes on nii sisu kui hoogu ja vaimu(kust). Kõrget lendu edaspidiseks neile ja ka kõigile teistele praegustele ja tulevastele veinikirjutajatele! Veinimaailm on põnev ja häid teejuhte on alati vaja.