Gurmaan
17.06.2020

Sommeljee

Politseinikust sommeljeeks

 

Martin Hanson
ajakirja “Gurmaan” peatoimetaja

 

 

 

Vahel juhtub nii, et leiad täiesti ootamatult armastuse, mis võtab nii jõuliselt endasse, et ei jää
üle muud kui sellele anduda. Sommeljee, veinikaupmees ja vinoteegi Time To Wine ühe
asutaja, Georgi Leinemanniga täpselt nii läkski: kui vein temast kinni sai, siis ei olnud see küll
armastus esimesest silmapilgust, kuid ilma selle jumalate nektariks nimetatud joogita elu
edasi ei läinud.

„Mäletan väga selgelt seda aega ja kohta, kus vein minu ellu tuli. Huvitaval kombel käin ma samas
ruumis, kus ma esimest korda teadlikult veinile mõtlema hakkasin, koolitusi tegemas, et teistesse
seda veiniarmastust ja teadmisi süstida,” ütleb Leinemann, pidades silmas prokuratuuri peosaali.
Leinemann töötas 13 aastat Eesti politseis, alguses mõrvarühmas ja hiljem praeguse prefekti Vaheri
kutsutuna keskkriminaalpolitseis, oli kooli kõrvalt väga edukas Tallinna kesklinna patrull, kellega
sõitis tihti kaasa ka kurikuulus krimireporter Peeter Võsa. Tundub, nagu oleks saatus otsustanud
noore mehe lükata hoopis teisele ja nagu välja paistab, väga edukale karjäärirajale. Kui mehe teele
ei oleks sattunud vein.

„Maailmas on ju klišee, et pensionile jäänud politseinikud avavad sõõrikukohviku, baari või
restorani. Olen selles osas täielik klišee, avasin vinoteegi ja veinibaari,” naerab Leinemann. Aga
läheme algusesse …

 

Viin ei huvita, õllel pole maitset

Sommeljee räägib, et politsei on asutus, kus tähistatakse rõõmuga kõikide kolleegide sünnipäevasid,
samuti kõiki muid märgilisi tähtpäevi. Tähistamised toimuvad alati koos söögi ja joogiga. Kuid
kuna politseis töötavate inimeste ealine ja sooline läbilõige on väga kirju, siis ka napsid, mida joodi,
olid väga erinevad – vanem seltskond jõi pidudel viina, nooremad kolleegid aga õlut. Leinemann
ütleb, et viin ei ole kunagi olnud tema teema ega eelistus.

„Õllel, toonasel mittekäsitööõllel, puudus ju igasugune maitse ja seetõttu ei huvitanud see mind
üldse. Kuna alkohol ja napsitamine ei olnud lapsepõlvekodus teemaks – minu vanemad tarvitasid
alkoholi vaid pidupäeval, kui üldse, siis ei ole ka mina kunagi mingi jooja olnud. Samas olid isal
alati kodus mingid marjaveinid käärimas, nii nagu enamik inimesi toona koduveiniga katsetas,”
räägib sommeljee.

Muutus maailmavaates tuli siis, kui toonane uurija läks koostööpartneri ehk prokuratuuri mingile
peole, kus kõrgharitud süüdistajad ja kohtunikud jõid valdavalt veini. Seal avastaski Leinemann
enda jaoks selle viinamarjast kääritatud joogi, sest meest hakkas paeluma see, kuidas veini maitse
muutus selle vähese ajaga, mis ta klaasis seisis. Huvitama hakkas vein praegust sommeljeed, sest
talle tundus, et selles joogis on midagi palju sügavamat.

„Edasine ei ole kuigi erinev paljudest teistest veini leidmise lugudest. Järgmisena ostsin omale
Kalev Kesküla esimese veinipiibli, mille lugesin ja lappasin hoolega läbi. Ma täiesti konkreetselt
läksin raamatuga poodi, sirvisin ja otsisin poest veini, mida raamatus oli põnevalt kirjeldatud.
Kodus maitsesin, otsisin veinist nüansse, püüdsin leida neid noote, mis raamatus olid lahti
kirjutatud. Ning samm-sammult töötasin ma selle raamatu koos veinide mekkimisega läbi.
Loomulikult lugesin ka väga palju muid raamatuid, kaevasin infot otsides internetiavarustes ja tegin
seda väga süstemaatiliselt, kuid muu töö ja tegemiste kõrvalt,” räägib Leinemann.

Politseist oli keeruline päeva nädala sees vabaks saada, et minna sommeljeekooli, mistõttu tegi
Leinemann esimesed kursused läbi eksternina. Eksamite eduka läbimise järel sai mees ka oma
tööandjaga kokkuleppele ja juuniorsommeljee kursustel jätkas Leinemann õpinguid juba
klassiruumis.

„Lisaks minule oli selles grupis vaid kaks inimest, kes ei olnud valdkonna inimesed. Kui minult
kursuse alguses küsiti, mida ma tahan sommeljeekursuste kaudu saavutada, siis ütlesin suht
mõtlemata, et tahan saada Eesti tuntuimaks sommeljeeks. Mind vaadati suhteliselt hämmastunud
nägudega,” naerab Leinemann.

 

Itaalia väikesed veinimajad

Kui sommeljeepaberid olid taskusse pistetud, siis järgmine samm saigi tehtud veinide maaletoomise
suunas. Leinemann ütleb, et pärast kooli vaatas ta pisut ka sommeljeetöö poole ja osales ka mõnel
erialavõistlusel, kuid tema huvi oli pigem vein kui jook, selle arenemine, selle edasine uurimine,
mitte olla restoranis töötav sommeljee.

„Võistlemisel on väga oluline olla ka väga hea kelner, see oskus tuleb aga töö käigus mõnes
restoranis. Minul seda kogemust polnud ja seetõttu jäi ka võistlemine pooleli. Samas, ma olen väga
konkurentsialdis, mul on vaja seda võistlusmomenti, et olla milleski parem. Politseitöös oli see
samamoodi, eks see oli ka lõpuks võitlus, kes oma juhtumis kiiremini lahendab. Veinis seisneb see
ehk selles, kuidas endasse uut infot ammutada. Näiteks mulle väga meeldib samade veinide
erinevaid aastakäike omavahel võrrelda, samuti võrrelda sama aastakäigu veine erinevatel aastatel,
et mõista veini arengut,” räägib Leinemann.

Veinide maaletoomisel keskendus sommeljee alguses Itaalia väikestele veinimajadele. Miks Itaalia?
Sest „saapamaa” on oma veinivariatsioonilt kõige rikkalikum, samas selgemalt arusaadavaim, eriti
algajale. Lisaks kasvatatakse viinamarju ja toodetakse veini üle kogu riigi, mis tähendab, et riik on
täis nano- ja mikrotootjaid, kelle vein on eriline ning unikaalne, kuid kes oma veine laialt ei levita.

„Vaja oli luua otsekontaktid, võita veinimeistrite usaldus ja alles siis said veinid kätte. Alguses
polnud ka vahendeid kohale sõitmiseks, veinimajadega tutvumiseks, siis tellisime veinivaliku
Tallinna, maitsesime ja tegime nii otsuse, mida tooma hakata. Eks algus oli raske, kuid mingil
hetkel hakati minu maitset usaldama, saime oma veinidega sisse nii restoranidesse kui ka
mõningatesse veinipoodidesse,” mainib sommeljee.

Nišiveinide võlu on nende unikaalsus, nende veinide valu on aga selles, et neid ei saa lihtsalt müüa
sildiga „Hea vein!”. Neid veine on vaja personaalselt tutvustada, nende olemus lahti rääkida, neid
maitsta anda. Nii täitiski Leinemann ühe oma veiniajastu suurima unistuse, avada oma vinoteek.

 

Unistuseks oma vinoteek

„Sain kokku oma praeguse partneriga, kellel oli soov avada veinibaar, kus inimestele häid veine
pakkuda. Minul oli unistus oma veinipoest, kus saan personaalselt veine lahti rääkida, inimesteni
tuua. Nii panimegi oma ideed kokku ja sündis baar-pood Time to Wine,” räägib sommeljee.
Veinibaar asub ka väga huvitavas kohas, Kopli tänava keskel. Nimelt alustab Time to Wine Kopli
tänavalt Telliskivi tänavale looklevat veinibaaride, -poodide ja vinoteekide jada, kuhu kuulub viis
või kuus istumiskohta.

Kui rääkida sellest, mismoodi on töö politseis aidanud kaasa Leinamanni tööle veinidega, siis ütleb
sommelje, et ka kliendile veinisoovituste tegemine on kui juhtumi uurimine: inimesel on idee
veinist, mida ta sooviks juua, mingi maitsemälu, sommeljeel on aga vaja küsimustega aru saada,
mida täpselt soovitakse ja siis sobilikud kandidaadid välja pakkuda.

„See ongi selle töö kõige mõnusam osa, töö veinihuviliste klientidega, kes tahavad midagi uut ja
huvitavat õhtusesse veiniklaasi või otsivad õhtusöögi kõrvale sobilikku kaaslast. Minu töö ongi
juhtida ja õpetada tegema uusi valikuid,” räägib Leinemann.

 

Eesti vein ja kohalik jooja

Enne kui Leinemann saab vastata sellele, mida arvab sommeljee Eesti kohalikust veinist, valab ta
välja Tori Siidritalu viinamarjaveini, kohalikult kasvanud „Solarise” marjast valge veini. Kiidab ise
ja saab ka teistelt maitsjatelt heakskiitvaid mõminaid. Leinemann ütleb, et kohalik vein on
tõusuteel, teda ennast aga huvitab pigem see, kuhu jõutakse Eestis kasvanud viinamarjadest tehtud
veinidega.

„Konkreetne „Solarise” marjast vein on meil hitt välismaalaste hulgas, kes seda palju ka kaasa
ostavad. Ega ka kohalik sellest ära ei ütle. Eesti veini ei saa alahinnata, valikus on palju väga head
ja hästi müüvat veini,” räägib mees pigem tagasihoidlikult.

Silmad lähevad aga sommeljeel põlema, kui räägime edasi eestlasest kui veinijoojast. Leinemann
ütleb, et tema näeb hiigelsuuri hüppeid meie veiniharjumustes, teadmistes ja huvis veini vastu.
Loomulikult on neid, kes siiani ei julge vinoteeki astuda, kuid palju rohkem julgetakse usaldada
eksperti.

„Veinil on alati lugu. Kui sellega suudab inimest võluda, siis maitseb ta ka veini väga hea meelega,”
lisab sommeljee.

 

————————————————–
Lisalugu

Gurmaani lühiküsitlus

Viinamari: „Pinot Noir” ja sellele sarnased
Veinipiirkond: Champagne
Veinimaja: Mastrojanni
Veinimeister: Claus Preisinger
Kange naps: rumm
Alkoholivaba jook: vesi
Viimane suurim õppetund: juhuslik veinide maitsmine koos veinikuulsuste Ernst Looseni ja Dirk
Niepoortiga Saksamaal Moselis
Eesmärk sommeljeena: oma veinibaaris sommmeljeena töötamine, mida olengi saavutanud
Unistuste töökoht: oma veini tegemine mõnes veinipiirkonnas Itaalias või Lõuna-Aafrika
Vabariigis
Rariteetvein, mida sooviksid maitsta: 1991 Henri Jayer Cros Parantoux, Vosne-Romanée Premier
Cru