Bordeaux’ klassifikatsiooni mõju tänapäeval ja tulevikus
Kristjan Kiho
Bordeaux’ klassifikatsioon on siiamaani üks kuulsamaid. Seda tunnustab kogu maailm – ennekõike Prantsusmaa. Imperaator Napoleon III käskis aastal 1855 Pariisis toimuva Exposition Universelle de Paris ajaks parimate tootjate veinid märkida Grand Cru Classe tähistega, et näituse külastajad saaksid erinevate Bordeaux’ veinide virvarris paremini orienteeruda ja mõista kvaliteeti ka pudelit avamata. See liigitussüsteem on püsinud üle 150 aasta – see on hullumeelne saavutus.
Tänapäeval tundub sama klassifikatsiooni alusel kõik veel toimivat, kuid probleemid annavad endast tasapisi juba veinikriitikute ja -kaupmeeste meelest tunda. Peatselt oodatakse muutusi ja uuendusi. Paljude jaoks jätab vana klassifikatsioon soovida kvaliteedi ja hinnasuhte osas ning juurde on tulnud uusi veinimaju, kelle vein on samaväärne, kuid tunnustuseta. Ja mida teeb Bordeaux’ parem kallas? Mis on hetkeseis ja mida toob tulevik? See huvitab nii Bordeaux’ klassifikatsioonis ennast ära elatanud Château’sid kui ka kullipilguga mängu jälgivat laiemat veinimaailma.
Alustada tuleb minevikust, asja tuumast, et aru saada klassifikatsiooni olemusest. 1855. aastal lõi Napoleon III klassifikatsiooni, ent mille alusel ja kust võeti info? Mis sellise staatusega veinimajad said?
Staatuse saanud veinimajad nimetati Château’deks, sest Napoleon III andis staatused ainult aadlikele. See tähendab, et teatav hulk paljulubavaid tootjad jäid nimekirjast välja. Teiseks, veini kokkuostjad koostasid valikut tehes nimekirja antud ajahetke parimatest. Kolmandaks räägitakse unikaalsest terroir’ist, kuid 1855. aastal ei keelatud ära Château’de võimalust vabalt oma põlde müüa ja vahetada. Nende 1er Cru või Cru staatus jäi aga samaks. Kõik see kokku ei olnud õiglane negossiandi ega ka lõpptarbija suhtes. Ehk siis sellise klassifikatsiooniga anti algsele 57 veinimajale tohutu eelis – veinimajad said hinda tõsta ning tasuta marketing oli olemas. Tekitati kastistatus, kust ühest kastist teise liikumine oli/on pea võimatu.
Milline on Bordeaux’ kliima hetkel ja millisena näevad seda teadlased, Bordeaux’ önoloogid ning veinimeistrid tulevikus? Igal aastal üle 700 miljoni pudeli müüv ja kahe miljardi euro väärtuses tööstuse ning Bordeaux´ veinimõisade omanikke teeb muutuv kliima vägagi ärksaks ja ärevaks. Emotsiooni annab hästi edasi Aleszu Bajaki artikkel Washington Postis – „For Bordeaux’s Winemakers, Rising Temperatures Bring a Reckoning”. Nimelt väidab Aleszu artiklis, et veinimajad on harjunud looduse vingerpusside ja ettearvamatustega nagu seda on äike, rahe, orkaan, lõppematu vihmavalin.
Kuigi 1860. aasta Phylloxera laastav töö ja 1956. aasta „Suur Jäätumine” (mis võttis nii mõnegi aastakäigu) suudeti seljatada, siis 1950ndatest tänapäevani toimunud kahekraadine keskmise temperatuuri tõus Bordeaux’s tekitab paljudes muremõtteid. Teadlaste arvates ei ole 50 aasta pärast võimalik enam Merlot’ viinamarja kasvatada (see on enimkasvatatud viinamarjasort Bordeaux’s), sest aasta keskmine temperatuur ei lase marjal pikalt ja rahulikult küpseda. Just see laseb aga lisaks suhkrule tekkida ka piisaval happel ning komplekssusel.
Paljusid see aga ei morjenda. Näiteks väidab Yannick Reyrel, Château de Pressac önoloog ja tehniline direktor, et olukord võimaldab teha küpsemaid ja siidisemate tanniinidega veine. Kees van Leeuwen, Bordeaux’ veini ja veiniteaduse instituudi professor näeb, et uute sortide ja temperatuurile sobituvate kloonide aretamine päästab piirkonna. Sellest tulenevalt on ta juba ametis 52 erineva klooniga, mis järgmisel aastal peaks ka tööstusliku mahuga potentsiaali näitama. Küll jääb talle ette veel seadusega seatud reglementatsioon, mis keelab lubatust erinevaid sorte veini tegemiseks kasutada. Samas usub ta siiralt, et piisava lobitööga on võimalik prantsuse valitsuses ka uute sortide lubamine ära korraldada.
Thomas Gomes on Domaine Popula Alba veinimeister, kes tegutseb juba uute Bordeaux’le võõraste sortide kasvatamisega (nagu seda on Grenache ja Syrah) ning plaanis on maha panna ka Caringnan ja Nero d’Avola. Teda ei kõiguta, et ta saab heal juhul veini etiketile panna vaid Vin de France tähise. Härra leiab, et see ongi vinge ja toob tema château’le kõmu ning tunnustust. Hoolib ta siiski ainult sellest, et viinamarjad, mida ta kasvatab, oleks endi jaoks meeldivas keskkonnas ja kasvaksid orgaaniliselt parimasse küpsusastmesse.
Tulevik toob Bordeaux’s seega palju muutusi, mis võtavad küll veel mõned kümned aastad aega, aga on kindlasti vajalikud. Peagi peame ehk tuttavate võimsa tanniini, happe ja arengupotseniaaliga Bordeaux’ veinide kõrval tervitama uuemat stiili pehmemate, siidisemate ja küpsemate veinide paraadi.
See saab olema jõhker muutuste aeg veinimõisadele, sest enim kasvatatav viinamarjasort on Merlot ja selle mahavõtmine ning sobivamate sortidega ümberistutamine on kulukas ning aeganõudev protsess. Võib eeldada, et kui soovitakse ellu jääda, peab Bordeaux varsti kogu maailmale näitama uut trendi ning looma uued veinimaailma iluideaalid (hõlmab see muidugi ka Cru tähisega aedadesse uute sortide lubamist) ning olema nii-öelda vana uus maailm. See aga võib vanade veinide hinna tõsta kosmosesse ning uute veinide hinda langetada. Majadel, kellel pole vanu veine keldris, võib see saatuslikuks saada. Kõik toimub muidugi sel juhul, kui kliima soojenemine jätkab samas vaimus nagu ennustatakse.
Bordeaux´ klassifikatsiooni tulevikku on huvitav ennustada, aga mingisugune muutus peab toimuma. Päeva lõpuks on klient kuningas ja see, kes veinimajale raha koju toob. See võiks ehk välja näha järgmiselt: tulevikuga teeb algust juba Latour, kes en primeur’il välja ei tulnud ja müüb oma veini ilma vahendajateta. Arvatav järgmine samm on see, et paljude tippude eestvedamisel (Lafite, Petrus, Angelus, Cheval Blanc) saab aluseks uus en priemeur ehk veinimaja hoiab veini juba segatuna kaks aastat keldris ja teeb seejärel maitsmise, kus negossiandid saavad veini osta 30% odavamalt tulevikuhinnast. Sellega seoses saame ka paremini hinnatud ja hinnastatud veine, mis ei ole ülemakstud. Cru Bourgeois ja Grand Cercle de Bordeaux jätkavad vanas vaimus, kuna nende veinide põhilised ostjad on nagunii olnud Euroopa, Hiina ja USA supermarketite ketid, kes teevad müügiplaanid pikemaajaliselt ette. Nende klasside hinnad on olnud stabilised. Sauternes lansseerib teistest eraldiseisvalt en primeuri, pigem juba klassikalisel sauternes´i nautimise ajal ehk pühade-eelsel ajal. Pakutakse juba pudelis küpsenud veini ning tehakse palju koostööd klassifikatsiooni siseselt. See tähendab, et pakutakse horisontaalse degustatsiooni pakette erinevate veinimajade samade aastakäikude veinidega.
Uue en primeuri süsteemiga kaasneb see, et tuleb samm-sammult en primeuride lansseerimine ehk hakatakse pihta paremast kaldast alustades Pomerol´i, St-Emilion´i, Petrus siis Le Pin´i, Ausone´i, Angélus´i, Cheval Blanc´i ja Pavie´ga, kes panevad paika üldise hinnastatuse taseme. Seejärel järgneb vasak kallas ülevalt St-Estèphe´ist ja alla Pessac-Léognan´ini. Selline tulevik rahuldaks kõiki (võib-olla veidi vähem veinimaju, kuna raha seisab mõnd aega). Kuid ostjad saaksid investeerida kindlamini tulevikku ja kriitikud saaksid juba arenenud veini paremini hinnata. Selline toimimisviis kaotaks ära ka klassifikatsioonist tuleneva ebavõrdsuse.
Bordeaux’ klassifikatsioon meenutab tänapäeval 164 aastat muutmata õigekeelsussõnaraamatut, mis punnitab vägisi vanu tavasid järgida. Vahet pole, kas vahepeal on mõni sõna muutunud, oma tähenduse kaotanud, pooldunud või hoopis liitsõnaks saanud. Ehk saab Bordeaux hakkama, aga muutused on paratamatud tulema.
Variante on laias laastus kaks. Esiteks: kaugemas tuleviks uuendatakse kogu 1855. aastal loodud süsteem ehk siis kõik mõisad klassifitseeritakse paremuse järgi. Teine lähituleviku variant on see, et en primeur toimub veinidele, mida on juba arendatud pudelis. See kaotaks veidi klassifikatsiooni mõju ja aitaks madalama taseme veinidel tuntust koguda ning tippudel oleks parem hinna-kvaliteedi suhe, kuna vaadata saaks konkreetsete veinide arengupotsensiaali ja karakterit. See kõik sõltub muidugi kliimast. Kui üldine aastane temperatuur tõuseb, peab kogu lubatavate viinamarjade kasvatamise üle vaatama ning uuendusi sisse tooma (soojema kliima viinamarjasortide cru aedadesse lubama). Bordeaux’ klassifikatioon on hetkel libedal jääl ning tulevikku vaadates peab muutus tulema. Klient on kuningas ning soovib saada investeeritava raha eest väärilist veini, mitte maksta kinni ainult klassifikatsioonitähiseid.
Kasutatud kirjandus:
- Jane Anson – https://www.decanter.com/wine-news/opinion/news-blogs-anson/bordeaux-wine-futures-reimagined-396123/
- For Bordeaux’s Winemakers, Rising Temperatures Bring a Reckoning- https://undark.org/article/bordeaux-wine-france-climate-change/
- The 1855 Classification: on the mark or marketing ploy? https://www.decanter.com/features/the-1855-classification-on-the-mark-or-marketing-ploy-246574/
- QUO VADIS, BORDEAUX’ EN‑PRIMEUR? https://www.vine.ee/jutud/quo-vadis-bordeaux-en-primeur/?fbclid=IwAR02CzQqVfUJ_-dTYUu5WNKsHGOnI9K42B-A5-C_BmxHy3ajkkVakpNEeGU
Sommeljeed, kellelt nõu küsisin:
- Igor Sööt
- Georgi Leimann
- Karl-Märten Käesel
- Sander Kink