Gurmaan
17.04.2019

Vein

Eesti veini potentsiaal

Martin Hanson
ajakirja “Gurmaan” peatoimetaja

 

Iga ettevõtmise pikem eesmärk on jõuda laia maailma. Või pigem võimalikult paljude
inimesteni, kellelt oma tegevusele ja selle õigsusele kinnitust ning kiitust saada. Mitte kuidagi
ei erine selle poolest gastronoomiamaailm ja toidutootmine. Eesti veinitootjad soovivad
samuti näidata, et ühest põhjala väikeriigist saab tulla tõsiselt häid ja konkurentsi pakkuvaid
jooke.
Mis on aga Eesti veini tegelik potentsiaal maailmas? Selge on see, et viinamarjaveine me praegu ei
tooda ega hakka ka tulevikus tootma. Pole lihtsalt kuigi mõistlik püüda meie laiuskraadil kasvatada
ränkraske katsumuse läbi marju, mis annavad hiljem keskpärase veini. Jääme ikka oma liistude
juurde. Ehk Eesti koduste viljade ja marjade juurde. Kui veel mõni aasta tagasi oli küsimus, kas neis
marjades on piisavalt potentsiaali, et vastata fermenteeritud kujul maailmas levivatele standarditele
ning olla hea kaaslane toidule, siis praegu ei ola vaja seda küsimust enam esitada.

2018. aasta harukordne, ebaeestilik suvi tõi Eestis kasvanud marjadesse ja viljadesse sellise vurtsu
ning väe, et neist marjadest valmistatud veinid – eriti näiteks mustasõstra- või rabarberiveinid – olid
oma Lõuna-Euroopa poolvendadega võrdsed kui mitte neist paremad. Ehk küsimus Eesti marjade
potentsiaalis ning oskuses nendest veini teha langes ära.

Selleks aga, et maailmas läbi lüüa, ei piisa enamasti ainult heast tootest, sest konkurents on väga
tihe. Läbilöögiks on vaja end turundada ja reklaamida. Olgu selleks pidev messidel tuuritamine,
otsemüük restoranidele ja edasimüüjatele või reklaam ajalehte. Enda kaardile panek nõuab aga raha
– raha, mida väiketootjatel ei ole mingil juhul nii palju, et uisapäisa kulutada.

Oleme veinide ja muude jookidega siin restoranidega samal pulgal – puudub üks konkreetne meede
või osakond ministeeriumis, kes tegeleks raha leidmisega ja püüaks meie tooteid müüa. Praegu seda
jõudu ja tuge väiketootjatel pole ning korra aastas Grüne Wochel käia ei aita maailmarevolutsiooni
teha.

 

Nii … aga siiski. Mis on potentsiaal?

“Olgem realistid – puuvilja- ja marjaveine tehakse mitte ainult Eestis, vaid ka päris paljudes
muudes riikides ning piirkondades. Tõenäoliselt on lihtsalt viinamarjaveine nii palju juba ees
ootamas. Marjavein jääb ikka ja alati mingil määral nišitooteks, seda nii Eestis kui ka välismaal.
Muidugi … praegu on moes kõikvõimalik kohalik eripära, kohalikud maitsed ja kohalikud toorained
ning selle populaarsuse tuules ma siiski ei välistaks täielikult, et ka mõnel Eesti veinil võiks
maailmaturul hästi minna,” räägib Veinivilla asutaja ja veinimeister, aastaid Eestis kohalikku kodust
veinitootmist tagant tõuganud Tiina Kuuler.

Allikukivi Veinimõisa perenaine Raili Hein lisab, et kuni jätkatakse poliitikaga, kus igasugune
alkohol on saatanast ja puudub riiklik tugi joogikultuuri arendamiseks, on ka lend maailmaturule
pärsitud.

“Eesti, toiduturismi sihtkohana, on saanud kenasti kõlapinda ja on turistide seas populaarne. Ka
riiklikud turismikavad toetavad aktiivselt teemat. Kui sama usinasti tunnustataks Eesti veinikultuuri
ning tehtaks tööd marja- ja puuviljaveinide sobitamisega tänapäeva Eesti toiduga, oleks
arengupotentsiaal olemas. Näen seda just pigem kohaliku eripärana. Eesti moodsast köögist
räägitakse kui põhjamaa köögist. Meie sommeljeed ja kokad võiksid murda veinimaailma
traditsioone ning hakata oma toitusid sobitama põhjamaal valmistatud marja- ja puuviljaveinidega.
Sambla ja muru on kokad taldrikule juba toonud, ehk ongi aeg uuteks väljakutseteks,” lisab Hein.

Pärnus asuva Mamm&Frukti veinimaja üks eestvedaja Helen Huberg ütleb, et tegelikult on üks
põhjus, miks Mamm&Frukt üldse veini teeb, just soov viia Eesti maailma veiniriikide kaardile.

“Seetõttu usume, et potentsiaal kui selline on nii meie kui ka muudes Eesti veinides täiesti olemas.
Arvestades laiemalt joogimaailma, kitsamalt veinimaailma trende – suund uuele ja ebatavalisele,
samal ajal on olulisel kohal tooraine puhtus, naturaalsus ning madalam alkoholisisaldus –, oleme ju
täpselt naela pea pihta löömas. Teadlikuma nišitarbija jaoks on eriti põnevad just põlise päritoluga
toorainest veinid. Eesti kontekstis tähendaks see siis näiteks meie metsamarjadest valminud veine.
Ka meie oleme sellesse valdkonda sisenenud ja teinud oma pohla-jõhvikaveini proovipartii.
Kohalikul turul sai see jook kindla heakskiidu,” selgitab Huberg.

Veinitootja lisab, et kui positsioneerime ennast põhjamaiste uuendajatena, võtame endale verinoore
veiniriigina julguse eksperimenteerida ning loome ka marjaveinidele kvaliteedimärgiste süsteemi,
lööme kindlasti läbi.

 

Läheme konkreetseks. Mis vein läheb maailma?

Nagu mainitud sai, on Eestis juba täiesti adekvaatne valik veinitootjaid. Palju olulisem kõige muu
juures on see, et needsamad veinitootjad on suutnud viimaste aastatega leida viljad ja marjad,
millega tasub pikemalt edasi toimetada.

Üks neist on Eestis laialt levinud rabarber. Üks võimsama valge veini potentsiaaliga vars kogu meie
piirkonnas. Samuti tuleks lähema vaatluse alla võtta mustasõstrasordid, samuti ebaküdoonia ja kirss.
Neil kõigil on seda pärisveini mekile lähedale sattuvat väge, küll aga hoopis teises tonaalsuses.
Uuemas variatsioonis. Nagu ekspertidelt teada saame, on just erisused ja veidrused see, mida
otsitakse.

Nagu ka Huberg juba mainis, kinnitab Kuuler oma senisele kogemusele toetudes, et välismaalasi
huvitavad peaasjalikult Eesti metsamarjad ja neist toodetud veinid: pohlavein, pihlakavein,
mustikavein.

“Tavapärased tuntud kodumarjad, nagu sõstrad, kirsid, õunad, on neid vähem huvitanud. Ka
supermarjaks kutsutud aroonia on Eestist väljaspool hea vastuvõtu leidnud. Nimetatud toorainest
veine on teadaolevalt õnnestunud paaril tootjal välismaale ka täitsa müüa. Paraku on suurem osa
neist olnud mu enda toodetud, nii et kiidan siis ennast hea müügitöö eest. Mis aga puutub veini
potentsiaalikusse üldselt, siis praegu on meie tootjad, mina sealhulgas, ikka veel sellises alustamisja katsetamisjärgus. Pigem on olnud põhjust kõnelda mõnest hästi
välja tulnud partiist, mitte konkreetselt kellestki, kes teeb läbi aastate stabiilse kvaliteediga
spetsiifilist veini,” ütleb Kuuler, kes lisab, et kui väga konkreetseks minna, siis tema mainiks ära
Jaanihanso jääsiidri, mis on jätkuvalt väga hea kvaliteediga.

Allikukivi veinimeister lisab, et iga praegu turul oleva väiketootja valikust võib leida üliägedaid
veine ja iga piirkonna köök võiks väärtustada oma väiketootja loomingut ning need oma
restoranides esile tuua.

“Niisama seltskonnaveinina võib neid jooke muidugi ka tarbida, aga suurem potentsiaal oleks sellel,
kui restoranid hakkaksid rohkem eeskuju näitama marjaveini ja toidu sobitamisel. Mulle on
avaldanud väga head muljet näiteks Tori siidritalu õunasiider, Uue-Saaluste valgesõstravein,
Valgejõe õuna-ebaküdooniavein ja Murimäe arooniavein. Neil kõigil on potentsiaali,” mainib Hein.
Mamm&Frukti asutaja ütleb, et igal veinimajal on välja kujunenud oma hitttooted, mis moel või
teisel vastavad neile eksootikat väljapoole pakkuvatele nõuetele.

“Tuleb tõdeda, et mõned meist – Eesti väikeveinitootjatest – on juba ka ekspordini jõudnud. Seal
põhja pool, Veinivilla näiteks, tutvustab Eestit kui veiniriiki välismaailmale oma erakordselt võimsa
rabarberihappepommiga. Sellele vastukaaluks oleme siinsamas Pärnus ise riigipiire ületanud
oluliselt mahedama ja madala alkoholisisaldusega maasika-ebaküdooniaveiniga,” ütleb Huberg.

 

Kuid siiski … mis oli viimane tõeline Eesti veini elamus?

“Elamuse sain mina Eesti väikeveinitootjate viimasel kohtumisel selle aasta jaanuaris. Järjest tekib
juurde uusi väikeseid veinimaju. Praeguseks on meid juba üle kümne. Lisaks mitmed mustlastootjad
ehk need, kes toodavad oma veine kellegi teise pinnal. Ja millise tempoga tuleb uusi tooteid! See on
vapustav! Juba ainuüksi sellel aastal (märtsi lõpu seisuga) on alkoholiregistrisse kantud 36 uut eesti
päritolu veini (kokku viinamarjadest, marjadest, puuviljadest, vahuveinidest), millest 32 on tulnud
Eesti väiketootjatelt,” selgitb Huberg oma elamust, mis ei ole üldse seotud maitsega, vaid asjaoluga,
et valdkond, milles ta tegutseb, elab ja kasvab.

Huberg lisab, et see elamus ei seisne mitte ainult kiirelt kasvanud kvantiteedis, vaid ka imelistes
maitsetes.

“Igal veinimeistril on kujunemas oma käekiri, seega pole olemas sellist asja nagu lihtsalt
rabarberivein. Iga veinimaja rabarber on ise nägu, kohati nagu öö ja päev, nagu riisling ja
Chardonnay,” lisab veinitootja.

———————————-

Kommentaar

Kristjan Markii
Eesti sommeljeede assotsiatsiooni president

Meie kodumaistel veinidel, napsudel ja õlledel on kindlasti potentsiaali maailma minekuks … kuid
see võtab aega, kuniks kogemused, stiil ja julgus eristuda arenevad. On aga juba mitmeid
edulugusid nii õllede kui ka kangemate napside seas, mis näitavad teistele eeskuju. Eks see
julgustab ja tekitab edujanu ka teistel joogitootjatel, et oma tooteid väljapoole pakkuma hakata.
Toorainet meil ju on, võimalusi samuti on ja eks see kõik – meie jookide pääs maailma – on vast aja
küsimus.

Globaalne trend soosib praegu üldiselt julgete ja eristuvate jookide esiletõusu, kui joogid ise on
hästi ja autentselt tehtud. Üha rohkem jälgitakse maailma joogikeskustes sedagi, et jook oleks
valminud võimalikult naturaalselt ja keskkonda säästvalt.

Ma ei tahakski kedagi eraldi ja konkreetselt välja tuua kui järgmist Eesti joogihitti, mis võiks
maailmas laineid lüüa. Kindel on aga see, et silmad tuleb peal hoida nii Veinivillal kui ka Allikukivi
ja Murimäe veinimajdel, samuti Tori ja Jaanihanso siidritel. Kangemast poolest on heas hoos Liviko
ja Moe napsud ning neile lisaks tuleb pidevalt juurde uusi ja põnevaid džinni ja muu napsu tootjaid.
Näiteks Junimperiumi džinn.

Viimastest üllatustest nii palju, et üllatusega avstasin, et meie kodumaistest marjadest on võimalik
teha täitsa korralikku punast veini. Sellist veini, mis ei jäägi kuidagi alla traditsioonilistele
viinamarjaveinidele. Üks selline on näiteks mustasõstra-arooniavein Mamm&Frukti
veinimeistritelt.