Muljed Pariisist ehk Best Somm of the World 2023 võistlus seestpoolt
Mikk Parre
Võimalus saada kroonitud maailma parimaks sommeljeeks avaneb vaid kord kolme aasta jooksul. Maailma tippsommeljeed harjutavad ja valmistuvad selleks aastaid, kui mitte öelda aastakümneid. Mitmed kandidaadid on seda ihaldatud tiitlit püüdnud järjepidevalt enam kui kümme aastat. Kui ma ütleksin, et olen eluaeg (või lihtsalt “kaua”) unistanud osalemisest Sommeljeede Maailmameistrivõistlustel, siis ma valetaksin.
Veel vähem kui kaks aastat tagasi ei oleks ma isegi kõige pöörasemas unenäos arvanud, et võiksin olla inimene, kes esindab Eestit võistlustel, mis sommeljeede maailmas omab sama tähendust kui spordis jalgpalli MM või Olümpiamängud. Idee, et tahaksin selles maailmas midagi teha ja kuskile jõuda, tekkis mul alles 2021. aasta sügisel pärast esimest ASI sommeljeede Boot Camp’i, kuhu sattusin vaid pooljuhuslikult tänu ühe olulise inimese targale soovitusele.
Pärast nädalat treeninguid ja õppetunde maailma tippude käe all ning tutvumist sommeljeedega igast maailma nurgast oli motivatsioon laes. Avastus, kui suure pühendumuse ja kirega suhtutakse võistlustesse ning veinialasesse õppimisse mujal maailmas, pani aluse sellele, et nädal hiljem kulutasin 100 eurot GuildSommi aastase tellimuse peale ning koostasin oma esimesed õpikaardid.
Kerime aega poolteist aastat edasi. Olen just saabunud tagasi Pariisist, kus veebruarikuus seesama suurvõistlus ka minu tagasihoidlikul osalemisel aset leidis. Võistlusest muljeid jagades on keeruline ülivõrdeid mitte kasutada. Traditsioonilisele sommeljeede võistlusele kohaselt olid ülesanded iseenesest harjumuspärased. Algas seegi võistlus veinide pimedegustatsiooniga, kuid tuvastamist vajasid tavapäraste Chardonnay’de ja Rieslingute asemel Portugali Bastardo, Tšiili Cinsault ja muud veinimaailma veidrused. Järgnenud teooriatesti raskusastet hinnates tundub asjakohane fraas “lõbusalt hullumeelne”. Kas teadsite, mis imeasi on Makgeolli, millised on Rootsi tipp-veinimajad või millisest riigist on pärit vana hea Anab-e-Shahi viinamari? Eksole.
Pikka ja detailset ülevaadet võistlustest saab igaüks lugeda või näha video vahendusel internetiavarustest. Emotsiooni ja melu, mis kõik sellega kaasas käis, on aga hoopis raskem edasi anda. Olla ümbritsetud oma valdkonna maailma absoluutsetest tippudest, jagada nendega muljeid ja mõtteid, kogeda täpselt sama ootusärevust ja võistluspinget ning lõpuks aru saada, et me kõik oleme täpselt samasugused inimesed – jah, muidugi, veininohikud, aga siiski inimesed – selles on midagi meeliülendavat ja hästi-hästi motiveerivat.
Pühendumise ja raske tööga on (sporditermineid kasutades) minu näitel täiesti võimalik pooleteise aastaga pühapäevasuusatajast olümpiale jõuda. Ka viisakas tulemus ei ole võimatu, kuid kas see peakski olema eesmärk? Ma arvan, et tulemusest ning võistlustest on palju olulisem suhtumine, mille ma endaga sealt kaasa võtan. Vaadates maailma tippsommeljeesid, eriti uut maailmameistrit Raimonds Tomsonsit, on selge, et hea sommeljee saladuseks on inimlikkus, tagasihoidlikkus ning järjepidev pühendumine enesearendamisele.
Esimestel maailmameistrivõistlustel saavutatud 24. koht on minu jaoks meeletult suur saavutus, kuid kindlasti polnud see lõppvaatus. Kas sihiks on järgmised maailmameistrivõistlused 2026. aastal Portugalis või kerkivad uued eesmärgid, on veel raske ennustada, aga tunnen, et õppimise ja sommeljeena kasvamise teekond on veel päris alguses.