Ühe olulisema sommeljeede võistluse, Best Sommelier of Europe, Africa and Middle-East võitjaks kuulutati sel aastal eestlane. Mikk Parre vaatab tagasi nii võistlustele kui võiduni viinud teekonnale.
Kuu aega pärast endalegi ootamatuid sündmusi on paras aeg tagasi mõelda, kuidas nii juhtus, et nüüdsest on lisaks maailma parimale sommeljeele ka Euroopa parim sommeljee pärit tillukesest Baltikumist.
Minu jaoks algas teekond aastal 2021, kui võtsin osa esimesest ASI sommeljeede Bootcamp’ist. Avastasin, kui põnev on rahvusvaheline sommeljeede maailm ning kui vähe ma tegelikult maailma mastaabis üldse veiniasja jagan. Võtsin endale eesmärgiks jõuda sommeljeede maailmameistrivõistlustele, et näha oma silmaga lähedalt maailma parimaid ning kogeda melu, mis suurvõistlusega kaasneb.
See tähendas kaht aastat aktiivset ettevalmistust, mis teatud perioodidel hõlmas 4-6 tundi igapäevast õppimist (eelkõige just teooriat). Töö viis sihile ning Pariisis Best Somm of the World 2023 võistlustel sain seista maailma vägevate kõrval ning korjata väärtuslikke kogemusi. Tol hetkel tundus, et eesmärk on täidetud. Kuid saatus ja vast mingil määral ka juhuste kokkulangemine nägi ette, et minust saab Eesti esindaja ka Serbias toimuvatel Euroopa meistrivõistlustel.
Ettevalmistused muidugi jätkusid, nii teooria lihvimise kui ka degusteerimistega, kuid vähendasin oluliselt õppimise mahtu. Tundsin, et tugev põhi on juba all ning keskendusin rohkem sellele, et olla vaimselt heas kohas. Tahtsin minna eesmärke seadmata võistlust nautima ja teha selline tulemus, et ise rahul olla võiksin. Tundub, et see pingevabadus ja vaba olemine oligi see, mis lõpuks sihile viis. Näib, et mitmele suursoosikule sai just närv ja pinge olulistel hetkedel saatuslikuks.
Suurvõistlused on pikad ja pingelised, kestab kogu see virvarr ju terve nädala. Võistlusülesanded on ainult üks osa, selle kõigega kaasneb ka suur melu. Kohal on 41 võistlejat oma kaaskondadega, lugematu hulk külalisi ja korraldajaid ning nende kõigi jaoks on loodud üsna tihe programm. Kümned meistriklassid, kohalike veinimajade külastused ning igaõhtune sommeljeede baar on vaid osa sellest, millega nädala jooksul lisaks võistlemisele arvestama peab. Samas on kõik inimesed äärmiselt toredad ja toetavad ning ka neile, kes eelvoorudest edasi ei pääse, on tegemist ülimalt huvitava nädalaga.
Võistlused ise olid üsna klassikalised, aga detailirohked. Eelvoor ei erinenud sugugi meie kohalikest Eesti sommeljeede võistlustest – paari joogi pimekirjeldus, pikk ja põhjalik teooriaosa ning kiire ja täpsusele üles ehitatud praktiline ülesanne. Ainult raskusaste oli mitu sammu meie kohalikest võistlustest krõbedam. Eelvoorude 12 parimat pääsesid poolfinaali, kus ootas ees kuus väga varieeruvat praktilist ülesannet alates Jaapani orange veini serveerimisest kuni mustadest pokaalidest õlle tuvastamise ja kauba vastuvõtu läbimänguni.
Finaal oli omaette kogemus ja paigutub võistleja vaatest võrreldes ülejäänud võistlusega mingisugusesse täiesti teise aegruumi. Uskumatust emotsioonist, kui selgus, et olen jõudnud finaali, kuni medali kaela riputamiseni möödus minu jaoks korraga ühtpidi justkui üks väike silmapilk, teisalt oli see aga lõputuna näiv ootamine.
Finaali saab igaüks ise järele vaadata ja ülesandeid analüüsida. Kui aga küsida, mis see miski oli, mis just mulle edu tõi, siis ma arvan, et ilmselt lavanärv ning rahulikkus. Minu jaoks oli juba finaali pääsemine suur eneseületus, seega tundsin ennast pigem mugavalt ja rahulikult, tõestada polnud enam kellelegi midagi. Oli vaja ainult hästi kuulata ja kujutada ette, et olen tuttaval restoranipõrandal igaõhtust teenindust tegemas. Pingelises olukorras sai kindlasti määravaks ka otsusekindlus teha mõnes kohas teadlik shortcut, et jõuda ülesandega lõpuni ja mitte jääda ajahätta.
Võistlusele järgnevalt on rahvusvahelisel tasandil number üks küsimus kõigil üks ja seesama – mis teil seal Baltikumis toimub? Kui Raimonds Tomsonsi tiitlid võisid maailma silmis tunduda veel ühe mehe suure töö ja õnnestumisena, siis nüüd oli juba kaks Baltikumi võistlejat finaalis ja veinimaailm on selle peale üsna hämmingusse sattunud. Ega minagi oska täpselt öelda, kuidas see võimalik on. Võib siin tänada ehk Raimondsit eeskujuks olemise eest, kohalike sommeljeede assotsiatsioonide suurt ja hästi tehtud tööd ning meie põhjamaist meelekindlust ja töökust?
Igal juhul on sommeljeede maailma silmad hetkel üsna suuresti suunatud Eestile ja Baltikumile laiemalt ning nii minu kui ka meie kõigi suurimaks ülesandeks on seda tähelepanu võimalikult hästi ära kasutada. Maailmas tahetakse teada: mida Baltikumis teisiti tehakse, et sellised ootamatud edulood üksteise just siit välja kasvavad? Ma loodan, et see tähelepanu võimaldab meie juurde meelitada huvitavaid rahvusvahelisi sündmusi, veinimajade esindajaid ja palju muud joogikultuuri arenemise seisukohalt olulist.
Vast isegi kõige olulisem on aga hoolitseda selle eest, et meil oleks ka edaspidi särasilmseid sommeljeesid, kes tunnevad selle maailma vastu sügavat huvi ja tegelevad aktiivselt enese arendamisega. Ainult nii saab meie sommeljeede- ja veinikultuur areneda, kui me ise selle kallal vaeva näeme. Maailmas on kõik võimalused olemas, et ka väikesest Eestist pärit veinisõber võiks jõuda, kuhu aga hing ihaldab. Tuleb lihtsalt leida motivatsioon, mõelda suurelt ja näha natuke vaeva.
Best Sommelier of Europe, Africa and Middle-East finaal