Killuke Kreeka Moschofilerode lillelisest elust
Keiu Virro
Paarkümmend aastat tagasi läksin esimest korda kooli. Minu tookordsest toredast
õpetajast on saanud praeguseks samavõrd tore sõber. Ja kuna ta on elama asunud
Kreekasse Peloponnesose poolsaarele, oli külaskäigu ajal võimalus vahelduseks koos
õppida. Lugemise ja arvutamise asemel küll hoopis seda, milliseid veine tehakse
Moschofilerost.
Olen viimaste aastate jooksul täheldanud, et sommeljeede seltskonna lähedus on toonud kaasa
mõned uued harjumused reisimisel. On need head või halvad, sõltub küllap vaatepunktist.
Kipun nimelt muude tegemiste käigus vaatama, millised veinimõisad sihtkoha lähedal asuvad ja
siis ennast mõnesse toredamana tunduvasse külla kutsuma. Ma ei räägi läbi mõeldud
veinireisidest ega kõigile tuntud suurte veinimõisade külastamisest, vaid mõnusatest ja
mõnevõrra juhuslikest kohtumistest väikeste veinimõisade ja seal tegutsevate suurte
veiniarmastajatega.
Selle loo peategelaseks on Moschofilero viinamari ja paar, Panagiota Troupise ja Kostas
Koutsoumpos, kes Kreekas Peloponnesose poolsaarel asuvas Troupis Winery’s oma tegemised
just sellele on pühendunud. Enamik siinseid veine kuulub Mantinia kaitstud päritolunimetuse
alla. Butiikveinimaja kuulub Panagiotale ja tema vennale, aga peamiseks veinimeistriks on
Kostas. Kui uurin, kas veiniäris tuleb ette ka vaidlusi, teatavad nad, et tuleb, aga võitja on alati
ette teada. “Kui küsimus on veinis, on mul õigus; kui küsimus on hinnas, on minu naisel õigus,”
muigab Kostas.
Troupis Winery on avatud eelneval kokkuleppel, niisama mööda sõites ei pruugi aga löögile
saada. Meie oleme ette valmistunud ja endast aegsasti märku andnud. “Mitut veini proovime?”
uurivad nad meie väikeselt seltskonnalt, kuhu kuulub kaks eestlast ja üks pärsia härra, kes
veinidesse küll teatava umbusuga suhtub (igale õigele veinisõbrale kulub ära mõni vabatahtlikult
kaine autojuht, arvan ma). Enne kui minu kaaslased midagi arvata jõuavad, teatan, et ikka nii
palju, kui võimalik.
… ja kümme veini hiljem …
Aga olgu. Esmalt taustast. Troupis Winery viinamarjad kasvavad 660-800 meetri kõrgustel
platoodel. Ehkki selles veinimõisas valmistatakse ka punaseid veine (nende puhul ostetakse
enamik marju sisse), on staariks rõõsa-soosa kestaga Moschofilero. Moschofilero sobib hästi
rosé’de ja valgete veinide jaoks, valmistatakse ka vahuveine. Ja üldiselt on kõik need veinid
mõnusad ja värsked ning parimad kohe joomiseks, mitte säilitamiseks.
Moschofilerot nimetatakse üheks neljast Kreeka peamiseks saadikuks viinamarjasortidest.
Teised on Xinomavro (Naousa), Assyrtiko (Santorini) ja Agiorgitiko (Nemea). Moschofilerot
võibki aga peamiselt just Peloponnesose poolsaarel Manitinia piirkonnas kohata.
Troupis Winery’s püütakse Moschofilerost välja meelitada kõik, mida see aromaatne, vürtsikas ja lilleline
marjasort potentsiaalselt pakkuda suudab. Nii kasutatakse erinevaid veinivalmistusmeetodeid ja
näha võib betoontanke, tamme- kui akaatsiavaate. Samuti katsetatakse kestakontakti pikkusega
mõnest tunnist saja päevani. Viimase taustalugu on õigupoolest küll üks õnnelik õnnetus ehk
siis marjakestad unustati kogemata pikemalt kui plaaniti, ent tulemus lõhnas ja maitses hästi
ning sündinud oligi “Ekato” (ehk “sada”). See on rosé, mida peremees nimetab vestluse käigus
hellitavalt “the mistake wine’iks”. Katsetusi tehakse ka kohalike pärmidega ning hoopis
võimalikult vähe protsessi sekkudes.
Veinimõisa ajalugu selle pere jaoks algab aastaga 2010, kus tootmisega alustati majanduskriisi
kiuste. Ent siinsete viinamarjade ajalugu viib mööda Panagiota suguvõsaliini tema isa ja
vanaisani. Pool tundi sõitmist kõrgeimast eemalt paistvast mäetipust, pool tundi merest. Nii võib
siin teoreetiliselt alustada hommikut mägedes suusatades ja lõpetada õhtu meres ujudes.
Moschofilero kasvatamiseks sobib see koht temperatuuride varieeruvusega suurepäraselt.
Kui veinipudelid ükshaaval lauale ilmuvad, jääb silma, et veinietiketid on väga erinevat nägu ja
tegu. Peagi selgub ka põhjus – mitme veini peamine eksporditurg on USA, mille tarbeks
bränditakse veine spetsiaalselt ja ka nimed on ingliskeelsed – näiteks “Throwback” (mõnusalt
suitsune vein) või värske, kõrge happega lilleline “Holy Mania” (enamik veine, mida proovime,
on 2022. aastakäik). 2022. aasta metsiku pärmiga kääritatud 15päevase kestakontaktiga
filtreerimata “Hoof & Lur” on aga vein, mis välja toodud ka Decanteris. Butiikveinitootja toodang
läheb küll vaid restoranidele, supermarketite jaoks poleks piisavalt toodangut isegi siis, kui
selline soov oleks. Ja Kreekas tuntud, et mujal vaid veinisõprade jaoks teatud viinamari eeldab
enamasti paratamatult seltsiks ka selgitusi sommeljeelt.
Troupis Winery’st lahkudes on meie kolmene seltskond sama rõõmus ja rõõsa, kui Moschofilero
veinid (ka autot juhtiv sõber, kes avastab, et veinid räägivad ka lõhnaga pikki lugusid). Siinne
pererahvas on suurepärane näide põhjusest, miks väikesed veinimajad mulle nii tohutult
toredad tunduvad. Isiklik lähenemine külalistele, oma nišš ja kirg, millega selles tegutseda.
