Olen Svetlana ja hakanud veinist huvituma 2009. aastal, mil astusin ESA liikmeks ning alustasin õpinguid Eesti Sommeljeede Erakoolis. Olen sommeljee, kes on töötanud aastaid erinevate alkoholi maaletoojate juures nii müügi- kui turunduse valdkonnas.

Sellest on nüüd 2,5 aastat möödunud, kui võtsin seljakoti selga ja läksin Uus-Meremaale viinamarju korjama. Oma rännakutel olen külastanud veinipiirkondi Uus-Meremaal, Austraalias, Portugalis, Hispaanias, Prantsusmaal ja Suurbritannias. Oma esimese viskikoja külastuse kogemuse sain üllatuslikult Islandil, aga Šoti ja Iiri viskidest ei saanud mööda minna samuti. Ja kui võimalus on tekkinud, siis olen alati astunud sisse ka õllekodadesse. Minu kogemus ütleb, et vein ja muud alkohoolsed joogid on üks muutuv maailm ja see on elukestev õpe. Oma Wine and Spirit Education Trust Level 2 läbisin Glasgow’s, Level 3 Edinburgh’is ja praegu teen Diplom’it Londonis, kus elan ja töötan. Ma ütleks, et olen maaletooja hingega sommeljee, kel on lõputu uudishimu ja seiklusjanu. Kutsun teid endaga kaasa reisima ja avastama maailma minu moodi. Kuna praegu elan ja töötan Suurbritannias, siis tundsin, et on aeg teha lähemat tutvust inglise veiniga.

Veinindus hakkas siin saarel õitsele 1980-tel. Hetkel on Suurbritannias 502 veinipõldu ja 148 veinimaja, kus tehakse veini. Aastane toodang 2014. aastal oli 6,3 miljonit pudelit ja 2017. aastal 5,9 miljonit pudelit. 2040. aastaks loodetakse toota juba 40 miljonit pudelit. Seda on näha ka sellest, kuidas veine turundatakse – järjest olulisem on arendada veiniturisimi ja läbi selle tutvustada ning müüa Suurbritannia veine. Londoni restoranides on järjest enam võimalik leida kohalikku veini klaasiveinina.

Veinipiirkondadest on suurim South East, mille 1922 ha moodustab 75% viinamarjade all olevast alast. 290 ha ehk 11% on South West nimelise piirkonnas, 130 ha East Anglia’s, 42 ha Walesis ja 7% mujal Suurbritannias. 2017. aastal toodeti 68% vahuveini ja 32% ilma mullita veini. Suurbritannia veine eksporditakse 27 riiki ja tähtsamad turud on USA, Skandinaavia ja Jaapan.

Viinamarjadest on 31% Pinot Noir’d, 30% Chardonnay’d, 9% Meunier’d, 6% Bacchus’i ja 4% Seyval Blanc’i all.

Ambriel’i veinimaja

Minu esimene töö Londonis oli Prantsuse ketti kuuluvas Nicolas nimelises veinipoes. Nicolas on keskendunud Prantsuse veinidele ja šampanjale, aga detsembris müüsime ka Ambriel English Sparkling Wine’i. Kuna ma veetsin uue aasta Suurbritannias, siis tahtsin seda tähistada just kohaliku toodanguga. Ostsin Ambriel Rosé ja olin oma valikuga väga rahul!

Mai lõpus külastasin Londoni veinimessi, kus oli esindatud rohkelt kohalike veinitootjaid. Kui nägin Ambrieli veine ja Wendit, siis maitsein ta teisigi veine ja rääkisin sellest, et tema vein oli minu isiklik uue aasta vastuvõtu valik. Kuna tema veinipõld asub maja kõrval, siis suuri ekskursioone ta ei tee, aga teinekord on valmis tegema erandeid.

Hommikul istusin Londonist rongile ja sõitsin Poulbroghi nimelisse külla. See on 80 km Londonist lõunasse ja sõit sinna kestab umbes poolteist tundi. Wendi ootas mind jaamas, sest seal kohalikku bussiliiklust pole ja internet on kehvake (niimoodi on tööd teinekord vägagi keeruline teha). Küla pole isegi 100 km kaugusel Londonist, aga seal on täielik maaelu.

Redfolds Vineyards asub East Sussexi piirkonnas, mis on suurim ja kuulsaim Suurbritannia veinipiirkond. South Downsi nimelised künkad (90 m) teevad selle sobilikuks kasvukohaks Pinot Noiri’le, Chardonnay’le ja Meunier’le.

Kui enamik inimesi teab, et Inglise veinid tulevad kriidiselt pinnaselt, siis mõned veinimajad East Sussexis on siiski erandid. Tuntuim veinimaja green sand soil pinnaselt on Nyetimebr (kes ei võta külastajaid vastu) ja samalt pinnaselt tulevad ka Ambrieli ja Nutbourne’i veinid. Wendi rääkis, et kriidine pinnas kogub liiga palju niiskult ja on külm, viinamarjadel on raskusi küpsemisega. Sellel põhjusel on roheline liivapinnas siinses kliimas parem, kuigi Suurbritannia tuntum pinnas on kriit, nagu ka Champagne piirkonnas.

Wendi ja Charles teevad vaid vahuveini, hetkel on valikus neli erinevat – Ambriel Classic Cuvée,

Ambriel Blanc de Blanc, Ambriel Rosé ja Ambriel English Reserve. Ja nende Blanc de Blanc on saanud listingu nii Soome Alkos kui Norras.

Oma veinide puhul ei kasuta Ambriel malolaktilist fermentatiooni. Mulle jäi see silma Londoni veinimessilt, et see ongi inglise stiil. Elleks, et hape poleks liiga terav, hoitakse veine tihtipeale enne müügile laskmist pudelis kauem kui šampanjat.

Ambrieli eripära on see, et iga klooni korjatakse ja kääritatakse veiniks eraldi. Cuvée tegemisel teevad Wendi ja Charles pimedegustatsiooni ning otsustavad maitse, mitte koguste järgi. Mulle meenutab see meetodit, kuidas sünnib Krugi šampanja.

Inglismaal on igal kolmandal veinipõllul ka oma veinimaja. Ambrieli vahuveinid lahkuvad pererahva valvsa hoole alt alles siis, kui nad on müüdud ja teel kliendi juurde. Huvitav oli see, et veinimajas on UV kiirguse kindlad kardinad ja kui vein küpseb gyropalleti peal, siis pudelid on kaetud UV kiirguse kindla kattega. Wendi ütles, et 20 minutit UV valgust rikub veini täiesti ära. See on ka põjust, et nende Rosé on tumedas pudelis, et anda võimalikult hea kaitse valguse eest vaatamate sellele, et turunduslikult pole see kõige parem lähenemine, sest keegi ei näe veini värvust. Aga pererahvas on otsustanud kvaliteedi, mitte turunduse kasuks.

Nutbourne veinimaja

Minu teine veinimaja kogemus pärineb West Sussex’ist ja samuti rohelise liiva pinnaselt. Nutbourne veinimaja teeb valgeid veine saksa viinamarjadest ja traditsioonilist Inglise vahuveini kah. Nemad on avatud külastajatele hooajaliselt, kevadest kuni septembrini. Ringi vaatamine maksab £15, mis on tavaline hind siinmail. Selle eest saad tuuri põllul ja veinikojas ning sellele järgneb degustatsioon. Ringkäigu viib läbi noor tütarlaps, kes töötab Nutbournis aastaringselt ja on üks neljast põhikohaga töötajast. Suvel teeb tuure, sügisel korjab viinamarju ja teeb veini ning talvel on põhitööks pruning ehk sidumine.

Noutborne on samuti pereettevõte. Bridget ja Peter otsisid oma perele kodu ja armusid piirkonda ning vanasse tuulikusse. Maja eelmine omanik ütles, et müüb maja koos veiniaiaga. Ja nii see 1991. aastal nende jaoks algas. Praegu on nad teinud veine ja kasvatanud üles kolm poega, kes tegutsevad restoraniäris Londonis ja müüvad seal oma pere veine.

Lisaks tavapärasele Pinot Noir’le, Menuier’le ja Chardonnay’le kasvavad siin selliseid huvitava Saksa viinamarja sordid nagu Bacchus, Huxelrebe, Reichensteiner ja Schönburger, millest valmistatud veinid on kerged ja aromaatsed.

Veiniaias on suureks ohuks külm ja sellega võitlemiseks kasutatakse erinevaid viinamarjade sidumise viise. Ma pole kuskil mujal näinud nii palju erinevaid võtteid – Guyot ja double Guyot on tavalised. Tasmanian pruning on kasutusel seetõttu, et oksad seotakse võrreldes Guyot’ga maapinnast kõrgemale, et kaitsta viinapuid maapinnalt õhkuva külma eest. Double Geneva Courtain on sidumisviis, mida kasutatakse viljakate viinapuude puhul.

Kuna Inglismaal on päiksepaistet vähe, siis istutatakse viinapuud võimalusel kallakule ja vaatega lõunasse, et saaks aga rohkem päiksepaistet ja küpseid marju.

Mulle väga meeldib see, et ühest piirkonnas nägin ma kahte maja, millel on erinevad käekirjad. Üks, kes on spetsialiseerunud Inglise vahuveinile, ja teine, kes valmistab ka ilma mullita veine huvitavatest sortidest. Nutborne veiniemaja on nii ilus oma vana tuulikuga ja väga kaunite ning meeldejäävate veinisiltidega, mille autoriks on pereema Bridget.

Albury veinimaja

Kolmas veinimaja, mida külastasin, asub Guildfordis. See on rongiga umbes tunnikese kaugusel Londonist ja veinimõisa sõitsin sealt edasi kohaliku bussiga.

Albury veinmaja asub Sussexi veinipiirkonnas kriidisel pinnasel. Sealt tulevad veinid on orgaanilised. Viinamarjad, mida kasvatatakse on Pinot Noir, Chardonnay ja Meunier, millest valmistatakse klassikalist Inglise vahuveini. Seyval Blanc koos Chardonnay’ga moodustab hea kerge stiiliga vahuveini. Pinot Gris teeb proua rõõmsaks, kui ta ükskord piisavalt küpseks saab, et temast head veini teha.

Suureks vaenlaseks on külm. Eelmisel aastal kaotas Albury 40% oma saagist, aga nad said kajastust BBC-s ja The Guardiani lehes, mis tegi veinimaja kordades kuulsamaks, aga viinamarju see tagasi ei toonud. Kahju oli sel aastal väga suur. Hetkel on neil viinamarjade vahel suured küünlad, mis süüdatakse, et hoida külm eemal.

Alburey põldudel nägin viinamarjakasvataja ühte vaenlast – tetre. Linnud on suured kahjurid, aga Attila (koer), rebased ja õhupallid peletavad faasaneid, tetresid ja ka teisi linde eemale.

Alburey kasvatab viinamarju ja omab brändi, aga veini valmistamiseks viiakse viinamarjad Litmus Wines´i, kus on ka veinimeister, kes on nende veini teinud algusest peale. Nick on väga hea müügimees ja tema veine leiab klaasiveinina paljudest nimekatest restoranidest. Organic on sõna, mis avab uksi ja hea sisu on see, mis jätab nad avatuks.

Minu kõhutunne ütleb, et see, kuidas siin Suurbritannias veiniasja aetakse, kannab vilja. Veinitootjad tunnustavad üksteise tööd ja innustavad külastama ka teisi veinimaju, et seeläbi tõsta veini teadlikkust ja kasvatada turgu.