Barolo crud – teejuht Itaalia veinide kuninga hingesoppidesse

Kadri Metsma

 

Barolo kõlab iidselt. Justkui oleks olemas olnud alates maailma loomisest. Ja kuigi Itaalia (või terve maailma) veinide kuningaks tituleeritud veini ajalugu ulatub aastasadade taha, ei ole vaidlused Barolo kasvualade, mitteametlike crude piiride kindlaksmääramise üle veel kaugeltki lõppenud.

 

Barolo veinipiirkond asub Piemonte maakonnas, Cuneo provintsis. Piemonte on tektooniliste plaatide kokkupõrke tagajärjel ookeanist tõusnud settelisel pinnasel lasuv maa-ala. Kui vesi taandus ja maa tõusis, tekkisid Piemontele iseloomulikud künkad. Barolo pinnasetüüpide seas on levinumad savi, lubjarikas mergel ja liivakivi. Lubjakivi leidub peaaegu igal pool, just see annab Nebbiolo viinamarjast valmistatud veinidele happesuse ja mitmekihilisuse. Savipinnas kingib veinile võimsa ja tanniinse koostise, liiv kergema ja puuviljasema. Piemonte on Itaalia suurim veiniala, kuid mitte suurim veinitootja – selleks on maastik liiga mägine ja kliima külm. Piemonte on aga Itaalia suurim väärtveinide tootja, üle 15% DOC ja DOCG staatusega veinidest on tehtud Piemontes.

 

Esimene kirjalik teade Nebbiolo kohta pärineb aastast 1268, mil mainiti Torino äärelinnas Rivolis kasvatatavat viinamarjasorti Nibiol. 15. sajandist on teateid, et kui La Morras tabati keegi Nebbiolo taimi maha saagimas, mõisteti talle karistuseks trahv, käe maharaiumine või poomine – karm karistus isegi pimedal keskajal. Kui Thomas Jefferson oli Ameerika Ühendriikide saadik Prantsusmaal, külastas ta Itaaliat ja maitses 1787. aastal Torinos veini, mis oli osaliselt või täielikult tehtud Nebbiolost, ja kirjutas oma päevaraamatusse: „Nebiule on sametine nagu magus Madeira, kirbe nagu Bordeaux ja elav nagu Champagne“. Nebbiolo ei ole kunagi joojaid ükskõikseks jätnud, vanadel aegadel olid sellest tehtud veinid aga magusad, ehk isegi kergelt kihisevad.

 

Viimasel ajal nõustub enamik veiniajaloolasi, et kuiva Nebbiolo sünni juures seisis itaallane Paolo Francesco Staglieno, kes töötas 1830.-40. aastatel Cavouri krahvi Camillo Benso juures veinimeistrina. Hiljem töötas ta Sardiinia kuninga Carlo Alberto juures, kelle õukond asus Torinos (Savoy õukond). Savoy kuningakojast saigi alguse Barolo kuulsus „kuningate veini ja veinide kuningana“.

 

19. sajandil kasvatati Nebbiolot Piemontes tänasest tunduvalt rohkem. Pärast phylloxerat panid paljud Nebbiolo asemel kasvama saagirohkema ja vähemnõudliku Barbera. Praegu võtab Nebbiolo eri hinnangutel enda alla 6-8% Piemonte veiniaedadest, kuid on kindlalt kõige mainekam mari.

 

Pärast teist maailmasõda jäeti Itaalias paljud maapiirkonnad unarusse. Veinide valmistamine ühe veiniaia marjadest hakkas laiemalt levima alles 1980. aastatel. 1970.-80. aastatel tekkis kaks vastasleeri – traditsionalistid ja modernistid, vastasseisu tippaega, milleks olid 1990. aastad, on nimetatud Barolo-sõdadeks. Modernistid võtsid kergemini joodava veini saamiseks kasutusele meetodeid, mida traditsionalistid heaks ei kiitnud (mh saagikuse vähendamine, matseratsiooniperioodi lühendamine, uute Prantsuse tammevaatide kasutamine).  Praeguseks on mõlemad pooled teinud kompromisse, mineviku liialdused on vajunud aja hämarusse ja võitjaks on veinitegijate kõrval ka veininautijad. Barolo kasvuala on aastatel 1967-2013 suurenenud üle kolme korra – vastavalt 644,79 ja 1984,17 ha (praeguseks on see ületanud 2000 ha piiri).

 

Ilmselt on happe ja tanniini tasakaalustamine üks keerulisemaid võtteid, millega Barolo veinimeistrid silmitsi seisavad. Hape ja tanniin – need on veini selgrooks ja just neid me Barolo puhul hindamegi. Meile meeldib kõrge hape, aga meile ei meeldi, kui veiniviinamarja loomulik lõhn ja maitse on liigse tammelaagerdusega maha materdatud. Ehk on just see Barolo-sõdade suurim võit: kompromiss, mille tagajärjel teravus ja jõulisus ühelt poolt ning puuviljasus ja aromaatsus teiselt poolt on üksteise kõrval, ilma teineteisega võistlemata. Loobutud on nii liigsest lille- ja puuviljabuketist kui ka ülitugevast puidususest.

 

Nebbiolot peetakse üheks koha- ja kliimatundlikumaks veiniviinamarjaks, selja taha jääb isegi Pinot Noir. Ilmselt on just see põhjuseks, miks Nebbiolo ei ole kanda kinnitanud uues maailmas. Võrdlus Pinot Noir’ ja tema põliskodu Burgundiaga ulatub veelgi kaugemale: mõlemal pool kasvatavad veini rakkus pihkudega põllumehed, veiniaiad on enamasti väikesed. Mõlemas piirkonnas usutakse, et suurepäraseid veine saab teha ühest viinamarjast, mis on kasvukohaga täiuslikult kohanenud.

 

Barolo rühib Burgundia punasele järele ka kuulsusetrepil. Barolo on veinimaailma vaste meditatsioonile: tõrv ja roosid, lilled ja punased marjad ning erk hape ja suud kootav tanniin, kirbe tume šokolaad ja uinutavalt magus viigimari – need vastandid sunnivad aega maha võtma ja järele mõtlema. Võimalus saada veiniklaasist midagi nii kehale kui hingele paelub moodsa aja inimesi.

 

Parimates Barolodes suudab suitsune puidusus võita imala magususe ja vaarikamaitse jagada rambivalgust naha- ja vürtsiaroomidega ning ürtide kergus leevendab veini publitsevat jõulisust. Vanemates veinides arenevad välja maised ja tõrvased maitsed, mõnikord võib tunda vahasust, viirukit, roose, seeni, trühvlit, kuivatatud kirssi.

 

Loomulikult jälitab Barolot ka üks tänapäeva inimesi tabanud levinuim epideemia: kannatamatus. Kuigi veinid lastakse müügile pärast pikka küpsemist (Barolo Riserva puhul on kohustuslik küpsemisaeg enne müügile laskmist 62 kuud, Barolo puhul 38 kuud, mõlemad peavad vähemalt 18 kuud veetma puitmahutis), ei ole need sel hetkel veel oma parimaile maitseomadustele lähedalegi jõudnud. Barolo säilivuspotentsiaal on 20-30 aastat, ehk rohkemgi. Kui ainult õnnestuks neilt pudelitelt tähelepanu vähemalt kümneks aastaks eemale juhtida …

See ei tähenda muidugi, et nooremad Barolod juua ei sünni. Erksad punased marjad maitses – vaarikas, kirss – tasakaalustavad jõulisi tanniine. Kuivatatud roosi õielehed, kannikesed, lagrits ja ürdid aroomis mõjuvad elegantselt ja kutsuvalt.

 

Võimalik, et Barolo tundub nüüd lahjem ja lihtsamini joodavam kui varem, sest veinimaailmas on kliima soojenemine tuntav alkoholisisalduse kasvuna, see tähendab, et lopsakalt puuviljaseid ja maitserikkaid veine tuleb pidevalt juurde. Taustsüsteem on muutunud, inimesed on jõuliste veinidega harjunud ja Barolo ei tekita enam võõristust.

 

Barolo-sõdade üks oluline tulemus oli ka kasvualade kindlaksmääramine. Kuni 2010. aastani ei olnud veiniaedade piirid ja laienemise tingimused seadusega määratud. Seaduse kaasaegseks eelkäijaks oli Renato Ratti 1970. aastate keskel koostatud Barolo kaart, millel olid ajaloolised alapiirkonnad ja valitud „eriliste iseloomujoontega“ alad. 2009. aasta detsembris kinnitas (otsus jõustus alates 2010. aasta saagikoristusest) Itaalia põllumajandusminister ametlikult Barolo 170 viinamarjakasvatuspiirkonda, menzioni geografiche aggiuntive, mida itaallased ise lühendavad suupäraselt (ja itaalialiku tagasihoidlikkusega) MeGa. Lisaks neile piirkondadele tohib Barolo nime kandvat veini toota 11 külas.

 

Siingi on eeskujuks olnud Burgundia ja Prantsusmaa – mitteametlikult nimetatakse MGAsid Barolo crudeks. Ühteteist parimat küla võib ehk tinglikult nimetada grand crudeks.

Seadusega keelati veiniaedade rajamine orupõhja, niisketele ja tasastele aladele, kus päikesepaistet on vähe, ja põhjasuunalistele nõlvadele – Barolot võib teha ainult seal, kus Nebbiolo kindlasti küpseks saab. 11 parimat ja kuulsaimat küla on: Barolo, Castiglione Falletto, Cherasco, Diano d’Alba, Grinzane Cavour, La Morra, Monforte d’Alba, Novello, Roddi, Serralunga d’Alba, Verduno.

 

Tänu kasvualade määratlemisele pääsevad nüüd esile kommuunide ja üksikute veiniaedade ja nende osade eripärad. Pudelilt võib leida mõisteid bricco – künkatipp, sori – nõlv, vigna – viinapuuaed. Kui mõnda tuntumat MGAd lähemalt iseloomustada, siis Verduno, La Morra ja Barolo aedade savipinnas annab kergemini joodavat, pehmemat ja parfüümsemat veini. Monforte, Castiglione Falletto ja Serralunga veinid aga on mineraalsemad ja jõulisemad ehk isegi agressiivsed, neis on rohkem tanniini. Kõige täidlasemad veinid tulevad Serralungast, La Morra liivasel pinnasel kasvanud viinamarjadest valmistatud veine peetakse leebemaks ja hästi joodavaks juba noorena, sest nende tanniinsus on madalam, need veinid on siidiselt pehme maitsega. Castiglione Falletto veinid on kontsentreeritud ja jõulised ning paistavad silma peene elegantsiga. Monfortes valminud Barolosid peetakse karmiks ning neile on omane pikaealisus.

 

Veinile nime andnud Barolo piirkonnas asuvad ka mõned veinimajad, mis on Barolo arengus mänginud olulist rolli juba pikka aega ja saavutanud lausa legendi staatuse: Marchesi di Barolo, Bartolo Mascarello, Giuseppe Rinaldi, Brezza, Barale Fratelli ja Borgogno. Siia kuulub ka üks kuulsamaid veiniaedu Cannubi. MGA Barolo veinid on komplekssed ja puuviljased.

 

Üldiseloomustusena võib öelda, et Barolo idapoolsetel aladel – Castiglione Falletto, Monforte ja Serralunga – on pinnases ülekaalus liiv ja lubjakivi ning tulemuseks täidlased tugevad veinid. Läänepoolsed veinialad asuvad kriidisel merglil ning veinid on oluliselt parfüümsemad ja mitte nii jõulised. Barolo põhjaosas valminud veinid on kergemad, lõunas aga jõulisemad.

Savi leidub Barolos igal pool ja see aitab viinapuudel marjadesse tanniini koguda.

Esiküladest on kõige vähem tuntud Barolo põhjaosas asuv Verduno. Selle põhjuseks on väikesed tootmismahud. Verduno Barolod on elegantsed, lillelised ja vürtsikad, joomiseks valmis on nad teistest Barolodest varem, kuid neil on olemas ka säilitamiseks vajalik komplekssus. Nõudlus Verduno veinide järele kasvab, ehk toob see kaasa ka mõningase tootmismahtude suurenemise. Kolm tuntumat tootjat Verdunos on Burlotto, Castello di Verduno ja Fratelli Alessandria. Nebbiolo kasvab Verdunos merglipinnasel, kuid seal leidub ka n-ö kergemat pinnast, kus kasvab vähe levinud mari, mille avastamise au kuulub hipsteritele – Pelaverga, kerge punane vein, õrnalt kihisev ja maasikane. Teenimatult valgusvihust väljas nagu piirkond, kus ta kasvab, seda muidugi muuhulgas ka üliväikese kasvupinna tõttu.

 

Ehk õnnestub veinigurmaanidel kätte saada kõige-kõige paremateks kuulutatud veinikodades valminud veine, siin väike valik neist: Bricco delle Viole, Brunate, Bussia, Soprana, Cannubi, Cerequio, Conca dell’Annunziata, Francia, Ginestra, Monprivato, Monvigliero, Rocche dell’Annunziata, Rocche di Castiglione, Santo Stefano di Perno, La Serra, Vigna Rionda, Villero.

 

Barolo alade piiritlemine ei ole lõppenud, MGA-süsteem jätab veinitootjale uute kasvualade kasutuselevõtu ja üksteisega liitmise osas üpris vabad käed, uusi alapiirkondi on sadu, neid liidetakse olemasolevate MGAde juurde. Kõik piirkonnad ei ole arenenud ühtemoodi, Barolo ja La Morra on kasvanud stabiilselt. Monforte d’Alba, Serralunga d’Alba ja Novello on keskendunud tähtsaimatele küladele, 21. sajandil on Nebbiolo kasvualad seal hüppeliselt kasvanud. Castiglione Falletto on jäänud enam-vähem samaks. Üldine kõigile MGAdele on see, et vähenenud on teiste sortide kasvuala (nt Dolcetto, Barbera).

Piiride kindlaksmääramise pärast on veinivalmistajad käinud kohtuski – kes siis ei sooviks oma veinipudeli sildile kuulsat nime. Näiteks Bussia, mis siis sellest, et viinamarjad on pärit algsest ajaloolisest kasvualast üsna kaugelt. MGA Bussia on pideva alade liitmise tõttu kasvanud 298,89 hektari suuruseks (2015).

 

Veinisõbrad on raskes olukorras, sest pudelisildil olev nimi ei pruugi tähendada, et tegemist on ajalooliselt hea mainega veiniga, uuemad nimed jäävad sootuks võõraks. Nii ei jäägi Barolo armastajatel üle muud kui õppida ükshaaval tundma eri stiile, piirkondi ja tootjaid. Aga seda nad ju tahavadki.

 

 

Allikad

Clarke, Oz. Red and White. An unquenchable thirst for wine. Little, Brown. 2018.

Clarke, Oz, Rand, Margaret. Grapes and Wines. Sterling Epicure. 2015.

Johnson, Hugh, Robinson, Jancis. The World Atlas of Wine. 8th edition. Hachette UK. 2019.

MacNeill, Karen. The Wine Bible. Workman Publishing. 2015.

Masnaghetti, Alessandro, toim. Barolo MGA. The Barolo Great Vineyards Encyclopedia. ENOGEA. 2015.

O’Keefe, Kerin. Barolo and Barbaresco. The king and queen of Italian wine. University of California Press. 2014

Parr, Rajat, MacKay, Jordan. The sommelier’s atlas of taste. Ten Speed Press. 2018.

Schneider, Elizabeth. Wine for normal people. Chronicle Books. 2019.