Eesti parim sommeljee Mikk Parre: kui keegi oleks mulle aasta tagasi öelnud, et hakkan midagi sellist tegema, oleksin öelnud, et maga kaineks
Küsis Keiu Virro
Eelmise aasta võistlustel Trophée Château Mukhrani Eesti Parim Sommeljee 2021 jõudsid finaali. Tookord ütlesid, et sattusid sinna sisuliselt õppimata. Kas see oli natuke eputamise mõttes öeldud või nii oligi?
Ei, see oligi täiesti nullist, tühja koha pealt. Pärast 2018. aastal sommeljeekooli lõpetamist polnud ma materjale vaadanud. Ühtki õpikut lahti ei teinud, kaks korda tegin enne võistlusi dekanteerimise läbi. Kristjan Markii pani mind poolvägisi paar päeva enne võistlusi kirja. See oli tegelikult minu kolmas võistlus. Esimene kord oli põnev, õppisin veel koolis ja ei teadnud üldse midagi. Järgmisel aastal läksin uuesti, seal oli veel minusuguseid kohatäiteid. Tasuta õhtusöök on päris suur motivaator ja hästi huvitav on vaadata, mida teised teevad.
Sel aastal võitsid ja julgen oletada, et käega lööma sa ei läinud. Nägin sind aasta jooksul kõikvõimalikes kohtades kõikvõimalikel kellaaegadel õpigrupiga süvenenud näoga arutamas ja veine degusteerimas.
Selle aasta jooksul olen tõesti väga palju õppinud ja end arendanud. Sellel on mitmeid motivaatoreid. Õppisin muu hulgas Court of Master Sommeliers organisatsiooni Certified Sommelier diplomi saamiseks. Neile, kes pole kokku puutunud – see on põhimõtteliselt rahvusvaheline sommeljeede kool, kus kohal ei käida. Seal on neli astet. Alustuseks baastase, seejärel Certified Sommelier tase, mis avab juba rahvusvaheliselt uksi. Advanced Sommelier on maailma kontekstis juba päris asjalik sommeljee ning Master Sommelier on sisuliselt lõpuboss. Neid viimaseid näeb SOMMi filmides, kus inimesed veedavad kogu aja ainult õppides ja lõpuks tuleb teada Ukraina 25 olulisemat viinamarjaaeda. Olgu, see on meelevaldne näide, aga raskusastmest annab aimu see, et Master Sommelier tiitli on saanud praeguseks alla 300 inimese. (The Court of Master Sommeliers, mis diplomeid välja annab, loodi 1977. aastal. –K.V.)
Tahaksid kunagi Master Sommelier tiitlit?
See oleks liigne hullumeelsus. Näen ju inimesi, kes on kümme aastat järjest teinud eksameid, nad õpivad aasta aega järjest non-stop. Mul on praegu palju motivatsiooni, aga see on liig. Advanced Sommelier võiks olla küll midagi, mida teha. Samas, ühe korra tahaks ehk näha, kui hullumeelne see Master Sommelier eksam on…
Põhiline eesmärk kogu suure õppimise taga oli seega Certified Sommelier diplom?
Kuna pidin Vana Tallinna baltikumi võistlustele minema, siis tuli ka selleks valmistuda. Siis tuli ASI Diploma. Võistlused olid loogiliseks jätkuks. Kuigi tegelikult on kõigiks neiks asjadeks õppimine väga erinev.
Mille poolest?
ASI Diploma on võistlustega ehk kõige sarnasem. Küsitakse silmaringiküsimusi ja fun fact’e, mis pole justkui päriselt olulised. Näiteks maailma kõige ekvaatorile lähemalolev viinamarjaaed. See ei ole päriselt oluline. Master Sommelier’ga seonduv on hästi klassikaline, neid ei huvita lõbusad faktid üdse. See on teeninduspõhine ning diplomit lähevad tavaliselt püüdma põrandal töötavad inimesed. Olen mõtestanud selle endale nii, et lõppväljundina võiks minna poodi, võtta seal kätte ükskõik milline pudel ja saada täpselt aru, mis see on. Tead kõiki väikeseid piirkondi ning nende nõudeid. ASI on üsna uus asi. Rahvusvaheliselt on siiani omavahel konkureerinud Court of Master Sommeliers ja WSET ehk siis vastavalt teeninduspõhisema ja akadeemilisema taustaga lähenemine. ASI diploma idee on ilmselt need kaks ühendada. Asju peab tegema by the book, keegi ei püüa inimesi haneks tõmmata või nii-öelda päris olukorda panna, kus pead keset protsessi mingile täiesti uuele asjale keskenduma. Kokkuvõttes kõigil neil põhjustel olengi nüüd kogu aeg õppinud. Aasta tagasi olid teadmised võrreldes praegusega nullilähedased.
Kuidas sa õpid ja kui suur osa on selles õpigrupil?
Mulle meeldib palju üksi õppida. Teen ise flashcard’e, mulle meeldib see rohkem kui internetiversioonid. Mul on neid praeguseks mitu tuhat. Loen erinevaid materjale. Nt GuildSomm on internetilehekülg, kus on kaasajastatud ja ühtlasi ka entsüklopeediline info, mida pidevat uuendatakse. Muide, kui keegi oleks mulle aasta tagasi öelnud, et hakkan midagi sellist tegema, oleksin öelnud, et maga kaineks. See tundub ju nii igav. Viimase kodutöö tegin koolis umbes kuuendas klassis ja hiljem ülikoolis kõike viimasel hetkel. Nii et ma ei tea ise ka, kust see motivatsioon nüüd tuli. Aga kui sul on siht silme ees, muutub õppimine loogiliseks osaks päevast. Ärkadki varahommikul üles ja hakkad õppima, kuigi pead alles kell kaks kuskil olema.
Õpigrupp on olnud samuti väga suureks abiks. Selle moodustasime mina, Tarvo Sarapuu, Marko Mägi, Aleksei Pogrebnoi, Kevin Lilleleht ja vahepeal ka Kristjan Kiho. Püüdsime kord kuus kokku saada, valisime ühe teooria-teema, mille kohta igaüks küsimusi koostas ning tegime pimedegustatsioone. Mõnikord võtsime ise pudelid kaasa, mõnikord lasksime kuskil restoranis valada. Enne võistlusi harjutasime aktiivsemalt, Kristjan Markii võimaldas meil ESA õppeklassis harjutada. Alekseiga alustasime tegelikult juba eelmise aasta sügisel, saime kord nädalas igal esmaspäeval kokku ja tegime üksteisele teooriateste. See andis väga palju.
Näha oli. Jõudsite võistlustel vastavalt esimesele ja teisele kohale.
Tasus ära kohe kindlasti, ilma nende inimesteta oleks väga palju raskem olnud. Kui oled üksiküritaja, on raskem motivatsiooni leida.
Vaatasin, et sel aastal olid finaalis ainult mehed. Tegelikult on Eesti sommeljeede maastik ikkagi tavapärasest enam tasakaalus?
Kuus aastat järjest võitsid ju naised. Maailmas on see üsna haruldane. Sommeljeendus on sooliselt kallutatud maailm, enamik sommeljeesid on mehed. Eesti on üsna unikaalne, siin on pikalt olnud naiste võim. See on tegelikult huvitav teema. Naisi ei võeta selles maailmas sageli tõsiselt. Kus töötatakse? Uhketes restoranides. Kes seal käivad? Rikkad CEOd ja muud sellised tegelased. Nende jaoks on suur vahe, kas lauda tuleb noormees või pisike tüdruk. Päris palju on kuulda lugusid, kus sellistes kohtades küsitakse lauda tulnud naissoost sommeljeelt, et me palusime sommeljeed, kas ta võiks nüüd tulla? Siiani on aktsepteeritav 40-50aastane kikilipsuga meessommeljee, aga mitte 20aastane noor tüdruk, kes teab tõenäoliselt kümme korda rohkem. Sellepärast on äge, et Eestis on olnud naissommeljeede võidukäik.
Võistlustel jäi kõrva, kuidas teisi nimetati töökohtade järgi, sinu juurde käis vist termin à la vabakutseline sommeljee. Miks nii?
Ma sõnastasin end vist jah kuidagi glorified töötuna. Ma olen töötanud osalise koormusega Time to Wine’is umbes viis-kuus päeva kuus. Sealt tuleb haigekassa. Ülejäänud aja saan otsustada, mida teen. Tööjõupuudus on selles valdkonnas meeletu, nii et saab teha eraüritusi, käia mööda restorane. See on hoopis tasuvam kui statsionaarne töö. See maailm on üldse nii väike. Kui keegi, kes natukenegi millestki teab, on ripakil, siis pommitatakse muudkui pakkumistega.
Kirjelda palun võistlusi neile, kes neid ei jälginud.
Võistlused kestavad päev otsa. Alustatakse klassikaliste veinikirjeldustega, kaks veini ja kokku 15 minutit, mille jooksul kirjeldada nii välimust, lõhna, maitset, mis ta on ja millega kokku sobib. Täisorganoleptiline kirjeldus on see vahva lohisev sõna. Teooriaosa on kõige olulisem, sealt tuleb eelvoorus enim punkte. Praktiline osa oli magnumpudeli serveerimine kahele inimesele, samal ajal pidi tuvastama tundmatu joogikese ning pärast pimedalt neli kanget alkoholi. Selle põhjal selgitati välja neli tublimat, kes pääsesid finaali. Tavaliselt on kohal ka välisvõistlejad. Nii et enamasti on finaalis olnud kolm kodumaist ja üks välismaine sommeljee, eeldusel, et ta mahub tulemustelt nelja hulka. Esimest korda ei mahtunud ning teiste seas jäi välja ka neljakordne Soome meister. Kahtlustan, et küllap ta pole lihtsalt pikalt õppinud.
Finaalis kiusatakse erinevate ülesannetega. Pead pildilt tähtsaid inimesi ja veinimõisasid ära tundma. Praktilistest ülesannetest oli sel korral meie ees neljane laud, kus kaks inimest soovisid valget veini ja kaks aereerituna punast veini. Teine laud soovis täidlast saket ja vahuveini. Lisaks oli rida kokteilikomponente ja paluti öelda, milliseid kokteile neist võiks teha.
Finaali ei läinud ma võitma, vaid enda jaoks head tulemust tegema. Läks nii, et tulemusega ei jäänud ma rahule, aga võitsin…
Kuidas nii?
Finalistid tulevad üksi lavale, teised ootavad samal ajal üksi ilma telefoni ja asjadeta. Ma olin viimane osaleja ning pidin seal ootama umbes neli tundi. Vaatad seina ja oleksid nagu vangis. Algul on vähemasti kellegagi juttu rääkida, aga lõpuks oli lihtsalt ootamine ja ma ei olnud enam võistlusmeeleolus. Nii algas esimene ülesanne eriti rabedalt. Vaatasin pudeleid ja sain aru, et isegi ei mõtle enam neist asjadest, vaid sellest, mis õhtusöögiks on. Vaimselt olin nii mujal, ootamine mõjus raskelt.
Finaal oli inglise keeles. Kui suurt osa mängib hea keeleoskus?
Minu jaoks on inglise ja eesti keel üsna samal tasemel. Kui peaks samal ajal väga palju sõnadele mõtlema, siis see võib stressi tekitada küll. Mul sellistes olukordades pinget ei teki.
Mis on kõige raskem?
Pimedegustatsioonid lähevad alati kõigil võssa. Eriti võistlustel, kus sind püütakse trikitada.
Nüüd klassikaline küsimus – mis edasi saab?
Plaanid on olemas. Võistluste mõttes peab veebruarikuisteks maailmameistrivõistlusteks valmistuma. See on mõnes mõttes juba üsna pingevaba, sest seal olen koos maailma parimatega ja võitma pole nagunii võimalik minna. Lähen nautima ja tulemust tegema. Püüan seekord siis ära teha selle, et pean enda tulemusega rahule jääma, mitte kohaga. Muus osas on kõige olulisem see, et kolin Eestist kohe ära.
Kolid Ateenasse. Mis seal ootab?
Üks konkreetne põhjus on isiklik. Kolin järele tähtsale inimesele. Teisalt on huvitav saada lähemalt tuttavaks veiniriigiga, mis pole Eestis kuigi hästi esindatud. Meil on vist umbes kaks head maaletoojat. See on ju hea, kui Eestisse tuleb pärast tagasi inimene, kes oskab rääkida ja teab neist veinidest.
Nii et plaanid igal juhul tagasi tulla?
Ma ei oska öelda aega, millal ma tagasi tulen, aga plaan on ikkagi kindlasti seda teha.
Fotod: Keiu Virro