Autor Anneli Männiste

Kakskümmend aastat tagasi oli Baltikumi sommeljeemaailm hoopis teistsugune. Veinikultuur alles kogus hoogu, sommeljee amet polnud veel nii tuntud ning rahvusvahelisel areenil ei osatud Balti riikidelt tingimata oodata maailma tipptaset. Tänaseks on pilt muutunud. Vana Tallinn Grand Prix’ lavalt on läbi käinud põlvkonnad sommeljeesid, kellest mitmed on jõudnud Euroopa ja maailma absoluutsesse tippu. 20. aastapäeva puhul meenutavad võistluse erinevate põlvkondade osalejad, mida tähendas neile võistlus, kuidas on aastatega muutunud sommeljee töö ning kuhu liigub Eesti ja kogu Baltikumi joogikultuur.

Algus: närv, au ja esimene suur proovikivi

Vana Tallinna Grand Prix’ esimese võistluse võitjale Urvo Ugandile on 20 aasta tagune võistlus siiani väga selgelt meelde jäänud. Eriti hetk enne lavale minekut. „Mäletan eredalt võistluse-eelset pinget, eriti siis, kui ootad oma järjekorda, et lavale minna. 20 aastat tagasi noore sommeljeena polnud veel ka suurt esinemiskogemust ja kõva närv oli sees,“ meenutab ta. Ometi juhtus lavale jõudes midagi ootamatut: ärevus kadus ja asemele tuli täielik keskendumine. „Tekkis mingi kummaline jäine rahu. See tugeva ärevuse kiire muutumine on siiani emotsioonina hästi meeles.“

Kristjan Markii mäletab samuti 2006. aastat kui aega, mil kõik oli uus. Ta oli siis veel väga vähe kogenud nii klientide teenindamise kui ka võistlemise mõttes. Võistlusel saadud kolmas koht ei olnud tema jaoks aga lõpp-punkt, vaid hoopis põhjus edasi proovida. „See oli suur au, kuid ka natuke hirmutav ja esmakordne kogemus, olles ise alles vägagi roheline,“ ütleb Markii. Kolmas koht andis talle motivatsiooni võistlemisega jätkata, mis hiljem tasus ennast kuhjaga ära.

Kolm aastat hiljem võitnud Kristjan Peäske jaoks tuli tiitel juba teisel võistlusel. Sellele eelnes aasta väga intensiivset treeningut koos Kristjan Markii ja Aivar Vipperiga. „See oli päriselt tiimitöö, kus õppisime üksteiselt, surusime üksteist edasi ja kasvasime koos. Olen sellele tandemile siiani väga tänulik,“ meenutab Peäske. Võit oli tema jaoks kinnitus, et tehtud töö ja valitud suund kannavad vilja. Veelgi enam – see süvendas soovi veinimaailma põhjalikumalt sukelduda.

Ka Mikk Parre kirjeldab esimest võitu eelkõige kinnitusena, et suur töö ja vaev olid asja eest. See andis võimaluse vaadata kaugemale ja seada endale veel suuremaid eesmärke. Võidule järgnes ka tähelepanu väljastpoolt Eestit – nii teistelt sommeljeedelt kui ka erialaorganisatsioonidelt.

Aleksei Pogrebnoi jaoks on mõlemad tema saavutatud tiitlid olnud suur au. „Ausalt öeldes olid mõlemad korrad täiesti uskumatud, sest ma ei oodanud kummalgi korral sellist tulemust,“ ütleb ta. Samas avavad sellised tiitlid veinimaailmas uusi uksi: kutsed reisidele, koolitustele ja treeninglaagritesse. Koos võimalustega kasvab aga ka vastutus – oma taset tuleb edaspidi tõestada.

Võistlus, mis on koos sommeljeedega kasvanud

Kahe aastakümne jooksul pole muutunud mitte ainult võistlejad, vaid ka võistlus ise.

Peäske hinnangul on konkurents täna „ülitihe“. Vana Tallinn Grand Prix’lt on tema sõnul aastate jooksul välja kasvanud sõna otseses mõttes maailma tipptasemel sommeljeesid. Koos osalejate arenguga on muutunud professionaalsemaks ka ettevalmistus, teadmistepagas on laienenud ning praktilistes ülesannetes oodatakse võistlejalt järjest terviklikumat oskuste komplekti. „Võistlus peabki sundima järgmist põlvkonda natuke kõrgemale hüppama kui eelmine,“ leiab Peäske.

Võistluse põhiformaat ei ole Mikk Parre arvates kardinaalselt muutunud, kuid ülesanded lähevad iga aastaga keerulisemaks. Põhjuseks on valdkonna enda areng: lisandub uusi veiniregioone, teemasid ja teadmisi. See tähendab võistlejatele rohkem õppimist, pikemat ettevalmistust ja suuremat pingutust.

Selle aasta võitja Aleksei Pogrebnoi näeb samuti selget arengut. Võistlused on muutunud läbimõeldumaks nii teooria kui ka praktiliste ülesannete osas ning konkurents on tihedam. Noored sommeljeed tulevad võistlustele järjest paremini ettevalmistatuna ja suurema teadmistepagasiga.

Samas ei ole kõik muutused seotud raskusastme tõusuga. Urvo Ugandi toob välja, et 15–20 aasta jooksul on sommeljee tööülesannetesse jõudnud teemad, mida toona kas polnud või ei olnud need veel olulised – näiteks käsitööõlu, alkoholivabad veinid ja joogid ning kokteilid. Samal ajal on avalikust ruumist taandunud näiteks sigariteema. „Aeg muutub vääramatult, seetõttu on ka sommeljeel vaja end pidevalt täiendada, kui tahab samas rongis kaasa sõita,“ ütleb Ugandi.

2006. aasta superstaarist tänapäeva professionaaliks

Kui vaadata tagasi Eesti sommeljeekultuuri algusaastatele, on muutus eriti hästi tajutav.

Urvo Ugandi meenutab aega, mil Eesti veiniturg kiiresti arenes ja sommeljee võis restoranis olla lausa omamoodi superstaar. Sommeljeevõistlused jõudsid toona sageli ka uudistesse ning nende võitjad said avalikkuses märgatavat tähelepanu. Koos võistlustega kasvas ka laiem huvi toidu ja veini vastu. Urvo Ugandi tegi näiteks koostööd Ajakirjade Kirjastuse ja kokk Roman Zastserinskiga, mille tulemusel sündis raamat „Toit & Vein“. Tänaseks on infomaastik põhjalikult muutunud. Alkoholireklaami puudutavad piirangud on karmistunud ning suur osa veinialasest kommunikatsioonist on kolinud sotsiaalmeediasse ja blogidesse.

Kristjan Markii sõnul oli kunagi suur saavutus juba see, kui võistleja suutis laval veini korrektselt dekanteerida ja küsimustele selge häälega vastata. Tänaseks on latt märksa kõrgemal. Endised võistlejad on paljuski ise seotud võistluste korraldamisega ning nende roll on aidata taset edasi tõsta – pakkuda uusi ja põnevaid väljakutseid, mis vastaksid rahvusvahelise sommeljeemaailma arengule. „Võistluste käigus ei õpi ainult võistlevad sommeljeed, ka hindajatele ja ülesannete koostajatele on sealt alati õppetunde kaasa võtta,“ märgib Markii.

Tugev tipp vajab ka tugevat järelkasvu

Kõik intervjueeritavad näevad Eesti ja Baltikumi sommeljeekultuuri arengus põhjust optimismiks. Samal ajal kordub vastustes üks oluline mõte: tipptasemest üksi ei piisa – vaja on kasvatada laiemat järelkasvu. Peäske sõnul suudavad meie parimad sommeljeed ennast väga hästi võrrelda rahvusvahelise tipuga. Kuid tema jaoks on sama oluline, et järjest rohkem sommeljeesid naudiks oma igapäevatööd ning tunneks kutsest päriselt rõõmu. „Meil on väga tugev tipp, aga oluline on kasvatada ka pinki,“ ütleb ta.

Mikk Parre leiab samuti, et võistlevaid sommeljeesid võiks olla rohkem. Mitte tingimata eesmärgiga alati võita, vaid selleks, et ennast arendada, saada rahvusvahelisi tutvusi ning kogeda valdkonda teise nurga alt.

Võistlemine on omaette väärtus. Markii sõnul annab võistlus sommeljeele juurde julgust, teadmisi ja praktilisi oskusi. Lisaks tekib võistluste käigus eriline kambavaim, millel on enesearengus oma osa. „See annab hindamatu kogemuse, tutvused ja kiirendab enesearengut märkimisväärselt,“ ütleb Markii.

Juunior-sommeljeena Eestit esindanud Keili Õispuu nägi võistlusel samuti suurt kirge Baltikumi sommeljeekultuuri jätkuva arengu vastu ning palju entusiasmi ja teadmistehimu. „Kaasvõistlejaid nähes usun, et tulevik on heades kätes,“ ütleb ta.

Baltikum ei pea enam kellelegi tõestama, et siin osatakse veini hinnata

Kahekümne aastaga on muutunud ka Baltikumi positsioon rahvusvahelisel sommeljeemaastikul. Markii sõnul on Baltikum liikunud kunagisest veinimaailma perifeeriast kõrgelt tunnustatud riikide sekka ning Vana Tallinn Baltic Sommelier Grand Prix’l on selles protsessis olnud oluline roll. Piirkonna parimate seast on sirgunud nii maailma kui ka Euroopa tipptasemel sommeljeesid. Kristjan Peäske hinnangul ei ole enam vaja tõestada, et Baltikumist võib tulla väga kõrgel tasemel sommeljeesid – seda on juba korduvalt tehtud. Järgmine samm võiks olla aga oma näo veel tugevam leidmine. See tähendaks tema jaoks enamat, kui maailma veinide laitmatut tundmist. Oluline on osata siduda vein kohaliku restoranikultuuri, toidu, külalislahkuse ja isikupäraga.

Sommeljee ei ole veinientsüklopeedia

Kui küsida, mis teeb ühest inimesest hea sommeljee, ei räägi vastajad ainult veinialastest teadmistest. Sommeljee ülesanne ei ole näidata, kui palju ta teab, vaid kasutada oma teadmisi selleks, et külalisel oleks parem õhtu.

„Hea sommeljee oskab kuulata, lugeda olukorda ja mõista, mida konkreetne külaline tegelikult vajab,“ ütleb Peäske. See võib tähendada pikka vestlust haruldasest veinist, aga sama hästi ka lihtsalt hea ja taskukohase pudeli soovitamist ilma liigse jututa. Sommeljee on Kristjan Peäske hinnangul lisaks teenindajale ka restorani meeskonna mentor – inimene, kes annab teadmisi edasi ja aitab kogu majal joogikultuuris paremaks saada.

Eesti parimate sommeljeede vastustest joonistub välja, et hea sommeljee on avatud mõttemaailmaga, empaatiline inimene, kellel on lai silmaring toidu ja jookide maailmas. Sommeljee peab oskama “lugeda” klienti – tema soove, meeleolu ja vajadusi.

Aleksei Pogrebnoi rõhutab oskust teha keeruline lihtsaks. Hea sommeljee peab suutma luua külalisega kontakti, olema enesekindel ja elegantne, kuid samal ajal jääma tagasihoidlikuks. “Sommeljee võiks olla natuke nagu James Bond – enesekindel, elegantne ja rahulik,” ütleb Aleksei.

Järgmised 20 aastat

Kui Vana Tallinn Grand Prix vaatab tagasi oma esimesele kahele aastakümnele, on selge, et võistluse lugu ei ole ainult võitjate nimekiri. See on lugu põlvkondadest, kes on üksteiselt õppinud, üksteist edasi tõuganud ja aidanud muuta kogu regiooni sommeljeekultuuri.

Järgmist arenguetappi nähakse enesekindlamaks ja küpsemaks veinikultuuriks kasvamisena, kus teadmiste kõrval muutuvad üha tähtsamaks külalise mõistmine, suhtlemisoskus ja oskus kasvatada enda ümber järgmisi tegijaid.

Mikk Parre sõnul võiks sommeljee olla järjest vähem hirmutav ja järjest rohkem arusaadav ning ligipääsetavam amet. Keegi, kes kannab rohkem t-särki ja tosse, kui ülikonda ja lipsu. Samuti peab ta oluliseks rahvusvahelise töökogemuse ja veinihariduse tähtsuse kasvu ning ärilise mõtlemise tugevnemist.

Kristjan Markii ütleb tabavalt: „Edasi, ikka edasi!“

See võikski olla Vana Tallinn Grand Prix’ esimese 20 aasta üks kokkuvõtteid. Võistlus on muutunud koos oma osalejatega. Kunagisest valdkonnast, kus Baltikum oli veinimaailma äärealal, on saanud keskkond, kust sirguvad rahvusvaheliselt tunnustatud professionaalid.

Ja võib-olla ongi võistluse kõige olulisem saavutus see, et iga järgmine põlvkond saab alustada sealt, kus eelmine lõpetas – ning proovida lati jälle natuke kõrgemale tõsta. Kogu Baltikumi toidu- ja joogikultuur on võitnud Vana Tallinn Baltic Sommelier Grand Prix võistlusest, mis jätkuvalt tõestab, et sommeljeede kogukond on üksteist toetav ja optimismiga tulevikku vaatav.

 

Järgmise 20. aasta terviseks!