Autor Keiu Virro
Kalev Kesküla, legendaarne kultuuri- ja veinitoimetaja, lahkus meie seast 2010. aastal. Aasta hiljem hakkas Eesti Sommeljeede Assotsiatsioon välja andma temanimelist preemiat parimatele joogikirjutajatele. Ei tahaks laskuda liigsesse sõnadega suurustlemisse, aga mulle tundub, et Kalevi puhul on sõnad nagu “legendaarne” ja “pärand” (ja muudki taolised) täiesti asjakohased.
Seekordsete preemiate üleandmise eel tundus, et on aeg meenutada Kalevit, tema kirjutamisi ja suhtumist (joogi)kultuuri ka joogisaates “Vala välja!”, mida Martin Hansoniga teeme. Palusime külla Kalevi lese Liina Kesküla ning sõbra ja sommeljee Imre Uussaare. Saate leiate – nagu taskuhäälingud ikka – internetist. Siin jätkan pisut teistsugust teed.
Minu mälestused Kalevist ei põhine mitte isiklikel kokkupuudetel temaga, vaid tema kirjutistega. Nagu paljudel eestimaalastel. Kui “Veinijuhist” on pärit minu esimesed süstematiseeritud teadmised veinist, siis “Elu sumedusest” andis tunnetuse, miks üleüldse veinide vastu huvi tunda.
Järgnevalt lõpetan muljetamise ja kasutan juhust pisut teistmoodi järellainetuseks. Nimelt avas Liina enne saate salvestamist üle pikkade aastate kasti, kuhu oli kogunud Kalevi artiklid. Seda, mida tsiteerida, oleks oi-kui-palju. Pärast saadet palusin Liinalt aga justnimelt väljavõtteid, mille ta neist tegi.
Järgnevalt kasutan suures osas just neid. Viiteid (vabandust!) ma sedapuhku ei lisa. Küll aga loodan, et need lõigud annavad põhjust meelde tuletada, mis tegi Kalevi kirjutamised selliseks, et inimesed, tema artiklid käes, poodi veini küsima läksid. Mõtlen, et ehk on korraks tore lugeda, meenutada, pärast mõtiskleda. Võib-olla Kalevist, aga võib-olla veinidest ja kirjutamisest. Miks mitte elu sumedusest.
Niisiis. Väiksed katkendid Kalevi artiklitest.
(Sellest, kuis Eesti polnud juba toona veini osas sugugi lootusetu.)
„Veinitöö on kultuuritöö ja ühiskondlikult möödapääsmatu, sest kas te saate võtta tõsiselt mõnd iseseisvat Euroopa riiki, mille pealinnas ei leidu mitte ainsatki vinoteeki? Jumal tänatud, et see riik Eesti ei ole.”
(Joomisfilosoofiast.)
„Leian, et joomistavadesse tuleks liberaalselt suhtuda. Jook on ikkagi mõeldud naudinguks. Ma ei tahaks inimese üle otsustada selle järgi, kui hästi ta veine tunneb, nagu ei tasuks seda teha ka selle järgi, mida ta seljas kannab – need ei anna inimese kvaliteedist veel täielikku pilti. Ma arvan, et kellel on huvi veinimaailma süveneda, saab jookidest suurema naudingu, kui see, kellel niisugust tahtmist ja viitsimist pole.”
„Kui ostate sama raha eest prantsuse veini, saate 95% tõenäosusega igava ja keskpärase veini, mina katsetan Ida-Euroopaga.”
(Sellest, kuidas vein on osa laiemast kultuuripildist.)
„Loodetavasti pole enam kaugel aeg, kui põhiliste saksa veinipiirkondade teadmine on sama enesestmõistetav üldharidus kui Goethe ja Thomas Manni peateoste tundmine.”
„Kuidas küll oleksid nad Antiigis ilma veinita läbi ajanud?! Kuidas oleks Odysseus pääsenud kükloop Polyphemose käest, kui tal veinilähkrit poleks ligi olnud? Kuidas oleks Platon oma pidusööke korraldanud? Veinita elasid vaid põhjamaised barbarid, kes purustasid Rooma ja põletasid maha tema pärgamendid. Mis vilju oleks kasvatanud maailma kultuuripõllud, kui neid poleks kastetud veiniga?“
„Kahtlemata on vein õilis jook. Mina arvan koguni, et kõige õilsam jook, ühendades endas kogu ajaloolise aja kultuuritaustatänase hetkemõnuga.“
„Vein on äärmiselt kummaline maailma tundmise ja hõlvamise viis: ühelt poolt eeldab vein kui teaduslik distsipliin paraja hulga ajalooliste ja tehnoloogiliste tõsiasjade ning terminite (veinikeele) täpset tundmist, teiselt poolt aga aktsepteerib kui kunst isiklikku valikut, täiesti subjektiivset maitseotsustust.“
(Ja oi, millised veinikirjeldused!)
„Aroomist lööb vastu eukalüpt, piparmünt ja ja eeter. Maitse on pehme tekstuuriga, mustikane-pōldmarjane, aga seda dramatiseerib mõru šokolaad, espresso ja tšillipipar. Poole tunni pärast tōuseb apteegilõhnade kõrvale suusatõrva. Tuleb meelde Pipi Pikksukk, kes kes uskus, et haiguste vastu aitab must ja jõle ravum. Mõtlen siiralt, et esimese tõvetunde puhul tuleks pool pudelit Carmenere’i (14%) himuga ära juua, ehk ehmatab haiguse minema.”
„Seda jooki sobib tarvitada ilma mingi sakummita, olgu siis pärast väsitavat tööpäeva kontoris või kevadisel pärastlõunal Kadrioru pargipingil.”
„Verandaveinid – need, mis ei küsi lõhet.”
„Aeg on Chablis’ga harjuda, härrased, ainuüksi magusat armastada on Euroopas mage toon.”
„Odavamate hispaania veinide puhul tehke panus punasele, maailmavaatega pole sel mingit tegemist.”
(Kriitilisemal meelel.)
„Väike veinihoiatus ühe prantsuse maja kohta: valge poolmagus on igatahes väga paha, omapärase kaltsumaitsega. Ärge seda jooge. Punane poolkuiv käib kuidagi, kuigi pole suurem asi.”
„Selle prantslase asemel minge ostke parem kaks hispaanlast.”
„See vein sobib küll toidu juurde, aga piknikul või pargipingil nautimiseks leidke heaga midagi mahedamat.”
„Pargipingijoogiks on see vein liiga kare ja muidugi ka kallis.”
„Kallis söömasõber, ära sinagi jõuluseid liialdusi ilma veinita mööda saada.”
„Need veinid sobivad nii paadialuse põue kui kuldse keskklassi heaolurutiini.”
(Veiniharidus käis asja juurde.)
„Soovitan vilunumale veinisõbrale pudelit, mille sildilt võib lugeda Oppenheimer Kreutz Riesling Spätlese Trocken (hind umbes 100 krooni). Kaks esimest sõna tähendavad kohanime (Oppenheim on linnake Niersteini kõrval), Riesling on saksa parim ja üldse väga hea, kuigi maailmas Chardonnay moe ees pisut taandunud) viinamarjasort, Spätlese tähendab hilist korjet ja Trocken tähendab saksa keeles kuiva.”
(Hedonistlikult.)
„Aga mida siis veel siin elus õppida kui mitte veininautlemist.”
„Kui keegi on sulle kunagi tõsimeeli őelnud: „Tokaji lõhn jääb mulle alatiseks meenutama sind, on vist raske ilusamini öelda.”“
„Veinisse on sulanud lõunamaade päikese vägi, lõunamaade rahvaste, suveinimeste lennukas meel ja aastatuhandete kultuur. Ta on vastumürk talveinimeste pimedusest sündinud raskemeelsusele, kaamosele, arktilisele hüsteeriale.”
„Nagu igas armastuses, peab ka veiniarmastuses väike risk ja uurimisreis peituma.”
„Minu soov tänasel suveõhtul on ühteaegu määramatu ja tühine: ma tahan, et minu veiniklaasil sädeleksid tollesama igivana päikese kiired, mis kuldasid kord Anakreoni amforat.“