Riia valib oma veiniturult igal aastal välja 100 parimat veini. Riga Wine and Champagne raames toimusid võitjate väljakuulutamise kõrval mitmed erinevad õhtusöögid ning meistriklassid. Ürituse patroon Michael Schuster, tunnustatud ekspert veini degusteerimisel ja kirjeldamisel, tutvustas Riias oma värskelt ilmunud raamatut “Essential Winetasting” ning jagas oma Burgundia lugusid Montrachet’ meistriklassis pühapäeval, 12. novembril. Kuidas mina sinna sattusin? Siinkohal sooviksin kõigile noortele sommeljeedele teha üleskutse ikka ja alati haarata kinni võimalusest osa võtta erinevatest võistlustest, sest just ESA õppurite võistluse auhinnaks oli osalemine Riga Wine and Champagne Montrachet Lunch’il.
Michael Schuster on üle kolmekümneaastase kogemusega veinikirjanik, konsultant ja koolitaja, kes abistab Londonis oma veinikoolis veini paremini mõistmist ja näiteks ka Master of Wine’i eksamiks valmistujaid. Isegi vanameister ise toonitas, et temal ei ole kunagi olnud juhust nii mitmeid Burgundia valgeid Grand Cru’sid kõrvutada.
Gala Lunch oli pühendatud valgete veinide kuningale Montrachet’le ning tema suursugustele Grand Cru naabritele: Bâtard-Montrachet, Chevalier Montrachet, Bienvenues-Bâtard-Montrachet ja Criots-Bâtard-Montrachet. Meid võõrustas veidi ebatüüpiliselt helge, kuid väga õdus vastavatud Magnum Bar, mis paistab silma muljetavaldava šampanjavaliku ja ka vanemate aastakäikude paraadiga. Kaaslasteks väike seltskond kohalikke ja ülemere burgundianohikuid, kes olid kõik kaasa võtnud oma lemmiku antud Grand Cru’dest, et neid 16 suurepärast veini maitsta ja hinnata Hr. Schusteri ja Riga Wine and Champagne korraldaja Aigars Nordsi juhendamisel.
Et “võistlusel” struktuuri luua, jagasime veinid nende kasvualade järgi nelja “lendu”, et igast Grand Cru’st võitja hääletada. Lõuna jooksul kriipis pidevalt hinge, et hinnaklassi ja ka saadavuse koha pealt oleks ilmselt enamik nendest veinidest olnud eraldiseisvalt õhtu naelaks, seetõttu toon välja, et mõnel juhul on kriitika sündinud just võrdlusest. Hindamise aluseks sai eelkõige tõsiasi, et kui tegemist on niivõrd hinnaliste veinidega, tahad sa ostjana ka näha, et veinid käituvad oma kuulsusele vastavalt.
Kindlasti on iga veiniarmastaja uudisvoogu jõudnud õuduslood kurbadest ilmamõjudest, mis ka rahakotti kergendavad. Grand Cru viinapuuaiad asuvad keskmiselt 250-300 m kõrgusel, Le Montrachet paikneb nendest veel kõige magusama koha peal. Nendest kõrgustest alla- ja ülespoole jäävad vastavalt 1er Cru ning seejärel Village aiad (vt. Hr Schusteri joonistatud kaarti). Ülespool, kõrgemal nõlval asuvad alad on Hr. Schusteri sõnul aga kliimamuutustest isegi võitnud, kuna sealsed alad on muutunud veidi tuulisemaks ja jahedamaks.
Alustame nõlvakul asukohalt madalaimate Bienvunue Bâtard Montrachet ja Bâtard Montrachet Grand Cru’dest.
Kõrval Hr. Schusteri koha peal käsitsi joonistatud skeemid.
2014 Faiveley Bienvenue-Bâtard-Montrachet – 2014 oli suurepärane aastakäik, tuntav on tugev happesus, mis ei ole tavapäraselt Bâtard’ile tüüpiline. Aroomis on tunda tolmusust, kreemisust, toffeed, valgeid õisi ning ka tamme mõjutust, mis ei ole liigselt esiletükkiv. Maitses on küpseid õunu, kollaseid luuvilju ning jätkub kreemika toffee joon. Hr. Schuster tõdeb, et paigutaks veini just oma jõulisuse ja täidluse tõttu väga tugevaks 1er Cru esindajaks.
2014 Girardin Bienvenue-Bâtard-Montrachet – Girardin, mis oli degustatsioonil esindatud mitme veiniga, oli selle “lennu” võitja ning paigutuks degusteerijate hinnangul ka pimedalt Grand Cru’ks. Aroomis peegeldub samuti kreemikaramell, kuid balanss on täiuslikum ja puhtam. Rikkaliku täidluse kõrval figureerivad ka mineraalsus ja värske puuviljasus, mis muudavad veini rühikamaks.
2011 Olivier Leflaive Bienvenue-Bâtard-Montrachet – 2011. aastast pärinevad veidi lihtsamad veinid, kiiremat arengut on näha kuldkollases värvis ning ka aroomis domineerivad küpsed virsikud ja võisus. Leflaive on kergesti mõistetav, komplekssus ja maitsepikkus jäävad aga eelnevale alla.
2014 Ramonet Bâtard-Montrachet – kaks järgnevat veini peegeldavad oma särtsaka happega eelkõige hea aastakäigu karakterit, mitte tavapärast kasvuala olemust. Ramonet näitab tugevalt juba Grand Cru olemust ning teda ei paigutuks pimedegustatsioonis ehk üldse mitte Bâtard-Montrachet’sse – hea hape loob kena selgroo ning vein mõjub diskreetsena ja peenemana. Aroom on parfüümne, kuid talitsetud ja viskab sisse ka põnevat suitsusust. Maitse on kreemine ja juba praegu nauditav, kuid näitab oma tõelist võimekust 8-10 aasta pärast.
2014 Vincent Girardin Bâtard-Montrachet – eelmisega võrreldes ei ole see vein oma buketis niivõrd tihe ja mahlaka puuviljasusega, seetõttu pole ka liiga täidlane. Aroomis tuleb esile rohkem kihte – kriidisus, ürdisus, kuid maitse jääb õhukeseks ning kukub liigkiiresti ära.
2002 Blain Gagnard Bâtard-Montrachet – esimese aroomina tungib ninna või, kuid see on juba rääsumise äärel, ka värv on juba tumedam kollane. Ninna tungivad üleküpsed kollased virsikud ja troopilised viljad, mida saadab õhkõrn oksüdatsiooni noot. Maitses tuleb hape juba liiga järsult esile ning puuviljasus on muutunud kuivaks. 2002. aastakäik peaks olema veel nooruslik, siin on aga tunda oksüdatsiooni liiga vara – premature oxydation.
1999 Vincent Leflaive Bâtard-Montrachet – särab tüüpilise Bâtard’ina, sest pärineb nõlva veidi madalamast osast, mis ei ole nii kivine ja vein on sellest tulenevalt vähem mineraalne. Ka 1999. aasta kuumus laseb Bâtard’i jõulisel täidlusel välja tulla. Valgetele veinidele on see aasta mõnedel aladel liigagi kuum, punastele aga see eest väga hea. Värvuselt on vein tagasihoidlikult kahvatukollane, aroomis on esialgu tunda petrooli. Üldiselt on palett rikkalik, ümar, tammelaagerdust on tunda vaid vihjavalt. Suurepärane Bâtard ning selle lennu kindel võitja.
2008 Olivier Leflaive Bâtard-Montrachet (Magnum) – Magnum Bar’i võõrustaja Santa poolt kammkarbi tartari ja forellimarja juurde välja toodud vein. Magnumis on vein aeglasemalt arenenud, olles veel väga noor. Domineeriv on mineraalsus ja värske puuviljasus. Tammelaagerdus on õrn, pehmete vürtsidega ning hästi integreeritud.
Chevalier-Montrachet Grand Cru asub kõrgemal ja jahedamal nõlval, pinnases on rohkem kruusa ning veinid on delikaatselt mineraalsed ja sisukad
2013 Vincent Dancer Chevalier-Montrachet – 2013 oli hea aastakäik – küps ja külluslik, kuid puudub suurepärasele 2014. aasta veinidele omane struktuur. Ka klaasis on tunda küpsemat karakterit, mesisust ja toffeed, balansiks hea hape ja Chevalier’le omane vürtsikus, mis on õrn ja elegantne. Suure degusteerimisepagasiga Hr Schuster tõdes, et pimemaitsmisel ei oleks ta Dancer’i ehk Grand Cru’ks määranud.
2011 Bouchard Père & Fils Chevalier-Montrachet La Cabotte – ka 2011. aasta näitab head, mitte suurepärast aastakäigu potentsiaali. La Cabotte’i veiniaed asub täpselt Le Montrachet’ kõrval. Kuigi esialgu ehmatavad on teatav vegetaarsus ja märja villa lõhn, võtab peale õhutamist võimu hoogne puuviljasus. Hape on imeliselt tasakaalustatud ning mineraalsus lendleb läbi maitse ja jääb kauaks püsima. See vein on kindlasti veel lapsekingades.
2008 Etienne Sauzet Chevalier-Montrachet – tõeline rock & roll vintage! Saagikus oli väga madal ja tulemuseks on kontsentreeritud kõrge happega nektar, mis ei ole veel oma parimatesse aastatesse jõudnud. Hr. Schusteri toodud Sauzet on aromaatne ja tulvil uue tamme vanilli, kreemisust ja röstitud pähklit. Maitse on lihajalt rikkalik, elava happe ja mineraalsusega – parim ratsanik[1] areenil.
2004 Louis Jadot Chevalier-Montrachet – 2004. aastal oli saagikus võrdlemisi kõrge, mis andis tulemuseks “hea”, mitte suurepärase aastakäigu. Parematel näidetel on siiski elegantseks tulemuseks piisavalt hapet ja mineraalsust. Siinkohal on juba sügav tume kuldkollane värv ohumärgiks. Tuhmunud puuviljasus ja liialt avatud tamme karakter kinnitavad, et aastakäik ei ole kauemaks hoidmiseks.
Le Montrachet Grand Cru, kus kõike on veidi rohkem, aga täpselt õiges tasakaalus nii, et iga kiht veinis särab eredalt. Mikrokliimas soojema Bâtard’i ja jahedama Chevalier’ vahel, pinnases segu kivisest Chevalier’st ja rohkema pealispinnasega Bâtard’ist.
2014 Vincent Girardin Montrachet – näitab taas aastakäigule omast elegantset värsket hapet, mis koos tammest tingitud kreemise tekstuuri ja delikaatse vanilliga manab silme ette sidrunivõide ja krõbeda koorikuga koogi.
2014 Bouchard Père & Fils Montrachet – eelmisest aromaatsem, võluvast vürtsikusest torkab esile kaneel. Veini kreemjas voogav tekstuur laseb rikkalikus maitses mängida nii tasakaalukalt magusal tammesusel, kui ka särtsakal mineraalsusel. Seda kõike toetab happe selgroog. Degusteerijate lemmik, mille järelmaitse on John Kaponi (Acker Merralli oktsjonimajast) sõnul lõpmatu.
2011 Joseph Drouhin Montrachet Marquis de Laguiche – küpsem ja lihtsam aastakäik annab väärika, kuid degusteerijate hinnangul napilt teiseks jäänud tulemuse. Drouhin on elegantne ja külluslik, kuid mitte nii tihendalt kompleksne kui 2014. aasta Bouchard. Nagu Girardin’i Montrachet’s, on ka siis tammekarakter taustal, esiplaanil küps mesine kollane õun, martsipan ja kooresus.
1992 Jacques Prieur Montrachet – värvi ja aroomi järgi pole kahtlust, et tegemist on väga vana veiniga. Ka juustused noodid, leivakoorik ja mesisus tunnistavad, et karakterilt meenutab Prieur veidi Sauternes’i. Värskust ja elavust on veinis ehk vähe alles, kuid kindlasti ei ole ta veel surnud. Põnev lõppakord, mis annab lootust, et premox ei ole kõikjale pääsenud. Hr. Schuster tõdeb, et 1993. aastakäik pidas ajahambale paremini vastu.
Kõik veinid dekanteeriti ca tund enne degustatsiooni algust ning valati siis taas pudelisse. Hr. Schuster, kes veinid ka enne üle maitses, tunnistas, et ükski pudel ei olnud enneaegselt oksüdeerunud. Siiski toimusid protsessid meie kahjuks edasi ning pidime tunnistama, et mõned pudelid oli premox’i ohvrid.
Premox ehk premature oxydation ehk enneaegne oksüdeerumine hakkas ilmnema 90ndate keskel, kui 95’ ja 96’aastakäigu valged burgundlased näitasid vananemise ilminguid selgelt liiga vara. Premox’il arvatakse olevat pooltosin võimalikku põhjust.
Esiteks korjatakse marju küpsemana, mis annab tulemuseks madalama happe ja kõrgema alkoholisisaldusega veinid, mis on ka varem joodavad. Teiseks põhjuseks võib-olla trend veini valmistada väga puhtalt, ilma hapniku ligipääsuta. Loomulikult mõjutab veini arengut see, kui palju ja millal kasutatakse väävlit. Arutluse all on olnud korgikvaliteedi mõjufaktor. Samasse aega langeb ka kastide steriliseerimine. Battonage’i (pärmisette segamine) puhul on kokkupuude hapnikuga juba veini valmistamisel suurem ning võib mõju avaldada ka veini arenemisele pudelis.
Tuleb veekord tõdeda, et tegemist on erakordse degustatsiooniga, kus võrdluse alla satusid korraga kaunid kuningatütred, kes eraldiseisvalt olid kõik printsi poolt väljavalituks saanud.
Els Maria Uibo
[1] Chevalier – pr keeles ratsanik, rüütel