Veini ja muude alkohoolsete jookide müük on tavapärasest suurem just enne jõulupühasid. Tavaliselt olen ma sel kiirel ajal töötanud maaletooja või ettekandjana. Üleeelmisel aastal, kui Londonisse tulin, olin aga Prantsuse veinipoodide ketti kuuluvas Nicolas’ veinipoes tööl.
Šotimaal töötades hakkasin vaikselt juba järgmist töökohta otsima. Vaatasin nii Šotimaa ja viski suunal, kui ka Londoni ja veini poole. Sain tööintervjuu Londonisse veinipoodi ja isegi esimest voorust läbi, aga ma polnud päris see, keda nad otsisid ja see tunne oli vastastikune. Kokkuvõttes olin Londonis ilma töö ja kindla elukohata.
Saatsin portsu CV-sid veinipoodidesse, sest oktoober on sellelaadse töö otsimiseks hea kuu. Sain intervjuudele mitu kutset, tegin proovipäeva ja sain ka pakkumise. Kokku möödus 11 päeva sellest ajast kui tulin üksinda Londonisse töö otsingutele kuni alustamiseni uues kohas. Elukoha otsimine võttis kauem aega ja oli päris stressirohke.
Minu esimene töökoht oli St John Wood High Streetil, mis on jõukate ameeriklaste, inglaste ja juutide linnaosa. Pood oli väike ja tööl olime kahekesi leedulannast juhataja Astaga. Ta on Londonis elanud kauem kui Leedus ja töötanud alkoholi jaekaubanduses umbes kümmekond aastat. Mul oli temalt palju õppida.
Minu jaoks oli Inglismaal väljakutseks just kohalikele veini müüa. Olin äsja lõpetanud WSET Level 3 kursuse Edinburghis, seega teooria oli mul värskelt meeles. Kuid selgus, et veinipoes ei taha keegi kuulata jutte piirkonnast ega tavaliselt ka veinimajast. Klienti huvitas hoopis see, kuidas vein maitseb. Pidin töötama selle nimel, et osata veine kirjeldada. Alustasime eelarvest – kui palju klient tahab kulutada ja siis liikusime kas punaste või valgete juurde. Järgmine täpsustav küsimus oli: kas kerge või tammine vein, punaste puhul kerge, keskmise täidlusega või täidlane vein. Ja siis oli alles aeg rääkida veini karakterist. Õppisin seda, et tanniine ei tohi mainida. Isegi pehmed ja sametised tanniinid hirmutavad kliendid ära. Maaletoojana olin harjunud rääkima veinist inimestele, kel oli varasem arusaam veinist ja sellist kohkumust ja negatiivset tagasisidet tanniinide mainimise korral polnud kunagi saanud. Õppisin ümber.
Õppisin ka seda, et kui klient ostis veini endale igapäevaseks nautimiseks, siis see jäi alla £15 (isegi jõukamas piirkonnas). Nädalavahetustel või mõnel õhtul, kui oli tarvis end hellitada, siis oli pudelihind üle £20. Kingitusena otsiti pudelit erinevas hinnas, kõige tavalisem hinnakalass pudeli veini või šampanja eest oli £30-£60.
Kuna šampanja on Prantsuse lipulaev ja inglased on selle koha pealt väga teadlikud, siis on oluline seda jooki tunda. Ma olen ikka ilmatumalt tänulik reisi eest Champagne’sse, mille ESA 2013. aastal korraldas. Ma õppisin nii palju erinevate majade, stiilide ja jääksuhkru dosaaži kohta ja see teadmine on minus ka täna olemas. Seega olen päris enesekindel, kui jutt läheb selle ülla joogi peale. Londonis on siiani tunda Winston Churchilli mõju ja ka Pol Roger’i šampanja on siinse klientuuri jaoks hea kindel valik. Sama on ka Bollinger oma täidlusega, Laurent-Perrier ja Deutz oma kargusega ja kui eksperimenteerima minnakse, siis on väiksemate majade mullid hinnas.
Minu suureks üllatuseks oli see, et kuna meie poe lähedal oli USA erakool, siis jõulude ajal osteti palju šampanjat ja veini õpetajatele. Ma ei saanud ise arugi, et olen ära harjunud Eesti konservatiivse alkoholipoliitikaga, kui mind šokeeris üks ema, kes oli pisut häiritud, et tema umbes 11-aastane poeg ei teadnud, kas tema kunstiõpetuse õpetaja eelistab veini või konjakit. Eestis ei tohi sellest isegi mõelda, et viid õpetajale pudeli veini. See oleks ennekuulmatu! Meil viiakse lilli. Aga need on USA kombed. Samas arstidele ja juuksuritele ning uksehoidjatele ostetakse tänutäheks pudel veini ka siin. See tundub minu jaoks tavaline ja normaalne. Mine sa võta kinni, äkki on asi hoopis minus.
Tööle kandideerides olid enamasti intervjueerijateks meesterahvad ja muuhulgas oli üheks küsimuseks: Are you strong? (tõlkes: Kas sa oled tugev?). Päriselt? Mis küsimus see on? Ja seda ei küsitud mitte ainult ühes kohas. No kuna ma ei teadnud, mis sellega kaasneb, siis vastasin ettevaatlikult, et mu üks hobidest on matkamine ja seal tuleb teinekord kogu varustust kaasas kanda mitmeid tunde või päevi. Selgus, et nad küsivad seda sellepärast, et töö veinpoes on päris füüsiline. Kui kaup tuleb, siis see tuleb kõik keldrisse ja riiulitesse ümber laduda ja kaupa on päris palju, eriti pühade ajal. Teine osa tööst oli minu jaoks samuti uudiseks: siin viiakse päris palju veini klientidele koju või kontorisse. Eraldi tasu selle eest kauplus ei võta. Ja kui kogus oli väga suur ja klient elas kaugemal, siis võis selleks kasutada erandkorras taksot, aga muidu pidime ka joogid oma jõududega kohale toimetama. Ei ole lihtne ühe kuni nelja veinikastiga mööda Londonit seigelda. Teinekord, kui olime Astaga poes üksi ja „kullerdamine“ ei kannatanud järgmise päevani oodata, siis viisime joogid koju kätte pärast poe sulgemist. Phhhh, detsember oli päris füüsiline kuu.
Kui sa parasjagu ei teeninda kliente, ei vii kaupa koju kätte, ei pane kaupa välja, siis poes koristamine ja tolmuvõtmine on lõputu töö. Pudelid ja riiuleid, mida pühkida on päris palju. Vaateakende dekoreerimine on ka omaette töö, pead olema leidlik ja nutikas. Teinekord oli tulemus päris tore.
Teistmoodi on see, et Londonis on tunda tugevat konkurentsi online kaubanduse poolt ja seda mitte ainult veinipoodidel. Detsembris-jaanuaris tehti kokkuvõtteid ja need pole tavakaubanduse ehk High Street’i kasuks. Alates oktoobrist kuni maini, kui töötasin Nicolas veinipoes, suleti kuus kauplust. Veebis nähtavuse tõstmiseks tegime Twitter’i postitusi uute toodete, sooduspakkumiste ja huvitavate leidude kohta. Hinna koha pealt on kliendid tundlikud – veini hinnaga on veel enam-vähem, sest võrdlusmoment pole nii selge. Viski oli see, mille puhul poe hinda võrreldi mõne online poe hinnaga ja mis siin salata, mõnikord pidime kliendist seetõttu loobuma. Teinekord sai määravaks jälle see, et koos online poe kulleri tasuga oli meie hind siiski konkurentsivõimeline ja kauba sai kohe kätte.
Kui ma mõtlen sommeljee töö peale veinipoes, siis ei tulnud ma varem selle peale, et see töö võib olla päris üksildane. Mul oli algul ainult üks kolleeg (hiljem liikusin suuremasse poodi), kuigi töötasin suures ettevõttes. Meie töötasime Astaga poes kahekesi, see tähendab, et koos olime tööl kolmel päeval nädalas, sealhulgas kõik nädalavahetused, sest siis oli kiire. Ja kahel vaiksemal nädalapäeval olime poes üksi. Ehk – kui sul on vaba päev esmaspäev ja teisipäev, siis väga paljud inimesed on tööl ja see teeb ka sotsiaalse elu raskemaks. Kui rahvast polnud palju, siis pidid end ise lõbustama. Kui kõik oli koristatud ja kaup väljas, siis aitas aega täita lugemine ja õppimine. Eriti jaanuaris, sest siin on iga aasta järjest rohkem hoogu võtmas Dry January (Kuiv jaanuar) liikumine. See on kuu, kus kõik lähevad trenni, loobuvad alkoholist ja teevad detox-kuuri (smuutid, puuviljad ja juurikad). Eelmine aasta olevat olnud läbi aegade kuivem jaanuar – eriti veinipoodidele.
Alati sellest ei aita, kui mina olen hea inimene. Kõik inimesed paraku seda pole. On veinipoode, kus meie ettevõttes naisterahvaid tööle ei pandud, sest mõnes piirkonnas oli palju vargusi ja seetõttu pidi vähemalt kaks meesterahvast korraga tööl olema. See hoidis pudelivargad eemale. Aga kaitstud polnud keegi krediitkaardi pettuste eest või nende telefonikõnede eest, kus taheti kauba eest maksta telefoni teel ja meie oleks pidanud kauba kohale viima. Kui klient polnud meie kliendibaasis, siis loobusime nendest tehingutest, sest parem on karta kui kahetseda. Kuid sellised juhused olid pigem erandid kui tavalise päeva osad. Aga pühade ajal oli seda muidugi kordades rohkem kui muul ajal.
Sommeljee töö veinipoes on ka tegelikult raske – sa pead olema müüja, soovitaja, transa, kauba tellija, dekoreerija ja vajadusel ka turvamees. Väljastpoolt vaadates tundub ju elu lill – iga päev saad rääkida veinist, viskist ja muudest põnevatest jookidest. Aga see on just see, mis meiesuguseid, kes me armastame lugusid ja veini, paneb töötama sommeljeena. Me tahame jagada oma kirge ja teadmisi! Minu jaoks oli see kogemus hindamatu väärtusega, sest see töö aitas mul aru saada, mis on siin trendid (kingituseks ikka valdavalt Bordeaux ja šampanja), kuidas veine kirjeldada ja kuidas toimib Londoni veinipoe-äri. Mõned kuud seda tööd ise teinuna võtan mütsi maha nende eest, kes teevad seda aastaid.
Väga erilised veinipoed, mida tasub kindlasti külastada on Londonis Hedonism ja Berry Bros & Rudd. Neid peetakse tippude tipuks. Hedonism müüb näiteks Château Yquem’i, terve sein on täis erinevaid aastakäike ja vanim on aastast 1831 (hind £39 404 – jah, kolmkümmend üheksa tuhat nelisada neli naela). Mõlemas poes näeb selliseid aastakäike, veine ja hindu, mis võtavad õhku ahmima. Aga kui satute siiakanti siis tasub sisse astuda ja imetleda veinimaailma tippe ja soovi korral osta midagi vastavalt enda rahakotile sobivat.