Kui ma mõned aastad tagasi mõtlesin, et mis mu meele rõõmsaks teeks, siis avastasin, et selleks oleks matkamine ja viinamarjade korjamine. Hakkasin uurima erinevaid võimalusi ja jõudsin järeldusele, et kõigeks selleks on parimaks kohaks Uus-Mermaa, mis asub 18 000 km kaugusel Eestist, rahvaarv on 4,5 miljonit inimest ning lambaid on seal isegi veel rohkem. Teadsin, et maa on ilus ja koosneb Põhjasaarest, mis on vulkaaniline ja Lõunasaarest, mis on ilusa looduse, liustike, vihmametsade ja mägedega. Maailmakuulsaks sai see väike riik Sõrmuste Isanda filmide kaudu.

Maandusin veebruaris Aucklandis ja liikusin edasi Wahike saarele, mis on Aucklandist lühikese praamisõidu kaugusel. Mul oli hostelis kolmeks ööks voodikoht kinni pandud ja teadsin, et pean vaid Central Otagosse jõudma, et tulevase tööandjaga kokku saada ning anda sisse tööviisa taotlus. Samuti teadsin, et Central Otagos hakkab viinamarjade korjamine pihta märtsi lõpus – aprilli alguses ja kestab 3-6 nädalat. Ja vahepeal ei ole mul kuskile kiiret, kogu aeg on minu.

 

Wahike – kuulus Shyrah kasvukoht

Wahike saar on merelise kliimaga ja päikeseline. Esimene pikem jalutuskäik oli rannaäärne ja kohe sain omal nahal tunda, et päike on sel maal väga kuum ning joogivett peab alati varuga olema. Soovituslik päikesekaitse kreem peaks olema 50 UV-faktoriga, sest osooninikiht on sealpool maailma väga õhuke ja nahavähirisk suur.

Enne kui läksin seiklema maailma kuklapoolele, polnud ma Waihekest kui veinipiirkonnast midagi kuulnud. Waihekel on umbes kümmekond veinimõisa ja vein läheb kohalikuks tarbimiseks – veinimõisas on celler door ehk degustiruum, pood ja restoran. Pea kogu vein müüakse nende kanalite kaudu. Hea juhuse tahtel külastasin Mudbrick’i veinimõisa, kus töötasid kaks Maailmarändurist Noort Eestlannat. Nad olid tööl restoranis ja rääkisid, et suvi (detsembrist-veebruarini) on väga kiire, iga nädal on pulmad. Ja saar on tõesti nagu selleks loodud – hea ilm, kohalikud veinid, hea toit ja ilus loodus. Kogu saare õhustik meenutas mulle suvist Hiiumaad – õnnelikud inimesed ja meri.

 

Lõunasaar

Järgmiseks sõitsin terve öö bussiga, et hommikuse praamiga minna Lõunasaarele. Waihekel õppisin teiste seljakotirändurite käest, et parim edasiliikumise viis on kas osta auto või hääletada. Bussiliiklus on hõre ja toimib vaid linnade vahel, matka algusesse või lõppu bussiga ei saa.

Minu esimene päev hääletades oli ülipikk – 4 autot, umbes kümmekond tundi ja liikusin edasi 800 km. Jõudin Wanakasse ja sealt edasi Bendigosse, Zebra vineyard’i. Seal sain Pealikuga korra kokku, ta vaatas mu üle, et tunduksin tööks sobilik. Nii märtsi lõpus lubas ta saata sõnumi, kui viinamarjad valmis hakkavad saama, et on aeg tööle tulla.

Ja siis olingi vaba! Matkamine ja seiklemine võis alata! Ma olin nii ahne! Tahtsin näha ja olla võimalikult palju looduses. Kokku seiklesin ringi 6 nädalat ja polnud palju öid, kus telkisin kaks järjestikkust ööd samas kohas. Pea igal hommikul pakkisin telgi kokku ja liikusin järgmisesse kohta. Minu ilusamad matkad lõunas olid Mt Cook’i ümbruses (Uus-Meramaa kõrgeim mägi, liustikujõgi ja väga-väga tuuline öö), Nelson Lake’s Rahvuspargis (ah, millised mägionnid seal olid), Routeborn Track’il (üks kaheksast suurest matkast Uus-Meremaal), Roys Peak’il (vaade Rippon’i veinimajale ja Wanakale). Ma pole enne sellist asja kogenud, et kui ilm ei sobi, siis liigu 100-200 km mujale ja küll leiad päikese. Mägede tõttu on iga nurga taga oma mikrokliima, mõnes kohas sajab ja teises kohas paistab päike. Mul oli luksus valida ilma ja vaateid.

 

Marlborough – karusmarjalõhnalise Sauvignon Blanc’i ja moosise Pinot Noir’ piirkond

Märtsi keskel hakkasid viinamarjad valmis saama Blenhemis. Ja mina olin seiklemisest väsinud. Mul oli hea meel kämpida Blondide Lokkidega Bevaria Noormehe kõrval. Me olime mõlemad samas seisus, liiga palju seigelnud – tahtisme kellegagi rääkida millestki muust, kui sellest, kaua ma ma olen Uus-Meremaal olnud, mida näinud ja mis mu plaanid on. Blondide Lokkidega Bevaria Noormees oli pärit õllepiirkonnast ja veini degusteerimine oli talle uus. Me rentiseime rattad ja külastasime veinimaju ratastel. See oli selline lihtne veinireis, peent sommeljee juttu ei aetud, suurem rõhk oli maitsmisel ja kaasamüügil. Veinimajades nägin viinamarju vaid Cloudy Bay degustisaali taga terrasil, põllud olid eemal.

Huvitav on see, et enamik viinamarju korjatakse Marlborough’s masinatega, käsitsikorjamist on vähe. Minu veinimaitsmise kaaslane Blondide Lokkidega Bevaria Noormees oli väga noor ja maitsmisel küsiti isikut tõendavat dokumenti isegi siis, kui ta ütles, et ta võib maitsmisest loobuda. Seadus näeb ette nii, et kui keegi näeb välja noorem kui 25-aastane, tuleb küsida dokumenti. Kui seda ette näidata ei ole, siis ei saa alkoholi osta ka see, kes on alaealisega kaasas. Alkoholi tarbimiseks tuleb olla vähemalt 18. aastane. Meil läks kõik õnneks, dokument oli kaasas ja rattaga sõit veinimajast veinimajja võis jätkuda.

 

Central Otago – Pinot Noir’ kuningriik.

Central Otago on kontinentaalse kliimaga maailma lõunapoolsem veinipiirkond. Vaid 4000km lahutab seda Antarktikast. Põhja- ja Lõunasaare temperatuuride vahe on vähemalt 5°C, seda jahedat Antarktika hingust on siin tunda. Ma sain Pealikult sõnumi märtsi lõpus, et korje hakkab tõenäoliselt aprillis. 1. aprillil oligi meie esimene tööpäev. Meid oli päris palju ja eesmärk oli teha mitte väga pikki päevi, et viinamarjad jõuaks võimalikult varakult veinimajja.

Pealik palkas viinamarju korjama kaks ja pool korda rohkem inimesi, et siis nende hulgast teha valik, kes saavad jääda talveks viinamarju siduma. Sidumine näeb välja nii, et töötad kaheksa tundi päevas põllul, viis-kuus päeva nädalas, temperatuur on keskmiselt -10°C ja seda tööd on kolme kuu jagu. No mulle meeldib värske õhk ja looduses olla, aga kuskil on ka minu piir. Igal juhul jäin ma viinamarjade korjamise juurde.

Meie seltskond koosnes erinevatest rahvustest – tšehhid, poolakad, ameeriklannad, sakslanna, ungarlased, kanadalased (Quebeck’ist – sellest Prantsuse sugemetega linnast, kust on pärit ka Celine Dion), prantslased ja mina ainsa eestlasena. Päevad olid kaheksa tunni pikkused – hommikul kiire koosolek, siis korjasime pea kolm tundi viinamarju, siis oli kerge lõunaoode, siis korjasime veel mõned tunnid ja siis lõuna ning mõnikord oligi päev sellega läbi. Teinekord korjasime ka peale lõunat. Pealiku ema tegi lõunaooteks meile võileibu, skoone (saiakesed, mida siis soovi korral saad süüa võiga või moosiga) või wrappe. Pakuti ka teed ja morssi. Need pausid olid meie seas alati oodatud.

Kui lõpetasime varem töö, siis võimalusel külastasin lähedal alsuvaid veinimaju nagu Rippon Vineyard, Mt Difficulty, Aurum ja Wooing Tree. Lisaks elegantsele Pinot Noir’le üllatasid ka mõned majad väga head Rieslinguga. Elu oli lihtne ja hea.

Peale kuuenädalast seiklemist-matkamist oli tore elada vahelduseks hostelis. Seal jagasin tuba kahe tüdrukuga, kes korjasid viinamarju teistes kohtades. Mõlema tüdruku tööpäevad olid palju pikemad, kui minu omad. Ja minu Maailmarändurist Sõbranna oli tööl sellises kohas, kus korjati viinamarju ka vihmaga. See teeb korjamise raskeks, sest viinamarjad on vett täis, mis omakorda rikub veini maitse ära. Nii palju kui on erinevaid veinimaju, on ka erinevaid kogemusi.

Viimase nädala ma kämpisin meie viinamarjapõllu telkimisplatsil. Igaühel oli telk või karavan. Köök oli pisike ja hommikuti ning lõuna ajal rahvast tihedalt täis. Tualetid ja dušš asusid väljas, pesumasin ja varjualune ka. Sellised maalähedased kohad need telkimisplatsid ongi. Päevaste ja öiste temperatuuride vahe on päris suur, kohati lausa 20°C. Ükskord oli pea öökülma oht, aga õnneks läks see mööda. Aga need päiksetõusud hommikuti! Vot need olid vaatemängud omaette. Nii värvilist taevast kui sealpool maakera, pole ma mujal näinud. Ja need öised tähistaevad. Need on unustamatud. Lihtsa elu lihtsad rõõmud.

Õppisin Pinot Noir’d korjates, et erinevad kloonid kasvavad erinevalt – mõnda on lihtne ja hea korjata ja teist mitte nii tore. Meenus ka see, et selg pole mu kõige tugevam piirkond ja pausid olid väga oodatud. Paaril päeval korjasime viinamarju kallakuga põllult. See oli väga hea kasvukoht ja marjad ilusad. Kohe oli näha, et selle põllu eest on väga hästi hoolt kantud. Sõitsime autoga üles ja traktor ootas meid all, kuhu siis kandjad meie korjatud ämbreid tassisid. Kandjateks olid poisid ja korjajateks naisterahvad. Kõige suurema kogemusega viinamarjakorjaja oli Zebra Vineyard’i ameeriklannast omanik, kes oli viinamarju korjanud 28 hooaega. Algusest lõpuni. Kuna tal on ka Californias veinipõld, siis on ta aastaid korjanud kaks hooaega aastas. Müts maha proua ees! See töö pole kerge, aga hoiab väga heas füüsilises vormis. Ja pea märkamatult oligi käes see aeg, kus oli tulemas hooaja lõpetamine. Zebras oli traditsiooniline – Naked Row. Ehk viimane tund viinamarju tuli korjata pesuväel. Õnneks oli ilm soe ja päike paistis ning õhtul oli pidu!

 

Põhjasaar

Kätte jõudis aeg, kus liikusin Põhjasaarele. Võrreldes lõunaga oli kohe tunda soojemat kliimat. Sain kanda kleiti ja õhtud olid mahedad. Põhjasaar on vulkaaniline, rahvast elab seal vähemalt 3 korda nii palju kui lõunasaarel. Pidin rohkem linnades olema, hääletamine oli ebahuvitavam (lühemad otsad ja lühemad jutud) ja linnade telkimisplatsidel polnud mul mingit huvi telkida. Päevad olid lühemad ja ööd jahedamad. Olin rohkem hostelites või matkasin. Minu erilisemad matkad on Mt Taranaki Circuit (pea kogu aeg oli Mt Taranaki näha) ja Tongariro Northen Circuit (see oli nagu matk kuul, värvilised järved, vulkaaniline pinnas). Lihtsalt väga erilise loodusega kohad.

 

Hawkes Bay- kuulus piirkond, kus tehakse Bordeaux stiilis veine

Ühes hostelis kohtasin Vana Jahimeest. Ma rääkisin, et liigun Hawkes Bay poole, et veini maitsta. Ta pakkus end reisikaaslaseks. Kuna tal oli auto, siis see tegi liikumise veel eriti mugavaks, sest selgus, et see ongi Hawkes Bay’s ainuke võimaik liikumise viis. Sealsed veinimajad pole külg külje kõrval. Mulle meeldisin veinijutud, need olid mitmekülgsemad kui teistes piirkondade. Aga alati on lihtsam rääkida segudest, eriti kui segad kokku Merlot ja Cabernet Sauvignon’i, et teha Bordeaux stiilis veini. Chardonnay’d saab teha tammega ja ka ilma tammeta. Tunda on inimese loomingulisust veini tegemise juures.

Minu reis maailma kuklapoolele oli minu teiste reiside algus. Ela päev korraga oli minu elustiil. Ja Uus-Meramaa on uute alguste koht. Oma seal oldud ajal kohtasin nii palju inimesi, kes oma nelja-, viie ja vahel ka kuuekümneselt olid muutnud elukohta või karjääri. Ma tundsin end seal hästi ja turvaliselt. Aga hakkasin igatsema inimeste tehtud kunsti (arhitektuuri, teatrit, kino) ja Euroopat. Samuti tundsin puudust erinevatest keeltest, oma perest, sõpradest ja saunast.

Minu Uus-Meremaa elamus on unustamatu ja kordumatu. Üks unistus on täitunud – ma sain kätte tunde, kui suurt vaeva tuleb näha, et saada head veini.