Ketri Leis – esimene eestlane sommeljeede EMi poolfinaalis
Mis see on, mis lõputu ootamise ja praadimise kiuste sommeljeede võistlustele tõmbab? Sellest räägib järgnevas loos novembris Küprosel Euroopa ja Aafrika parimate sommeljeede võistluste poolfinaali jõudnud Ketri Leis.
Küsis Keiu Virro
Võistlevatele sommeljeedele on erinevate võistluste ülesehitused tuttavad. Kõrvaltvaatajale on aga sageli tegemist millegagi, mis meenutab adrenaliini poolest tippspordi ja teatrilavale astumise vaheala. Ketri vaatab tagasi võistlustele Küprosel, aga räägib ka laiemalt, mis imeasi see ikkagi on, mis motiveerib võistlevaid sommeljeesid muu elu arvelt lõputuid tunde õppima ja harjutama.
Mastaabi mõistmiseks – kas esimese eestlasena EMi poolfinaali jõudmine lihtsalt kõlab uhkelt või see on päriselt suursündmus?
Arvestades seda, et eestlased on EMidel alati käinud, siis on päriselt natuke uhke tunne! Igas riigis võistleb alustuseks vähemalt kümmekond inimest, nii et neid, kes EMile sooviksid pääseda, on ümardades vähemalt 400. EMil võiks maksimaalselt osaleda 44 riiki, aga tänu koroonapandeemiale oli sel korral vähem võistlejaid, 32.
Kuhu EM sommeljeede võistluste hierarhias paigutub?
Sellest edasi on vaid MM, nii et kahtlemata on tegemist tähtsa ja olulise võistlusega. Suuremaid võistlusi korraldatakse regioonide kaupa. Pääsu EMile või MMile tagab Eesti sommeljeede võistluse võitmine. Eestikatelt saavad esindajad edasi ka baltikumi võistlustele, ent seal on juba eraldi arvestus, mis pole EMi ja MMiga seotud.
Kes on sommeljeede võistlustel kas osaleja või vaatajana käinud, on üldine ülesehitus tuttav, teistele ehk mitte. Palun kirjelda, kuidas see kõik välja näeb.
Esimene osa on teooriatest ja seal osalevad kõik. Selle osa pikkust ja küsimusi ei tea keegi ette, nii et laiapõhjalisi teadmisi peab olema päris palju. Praktiliste ülesannete hästi tegemisest edasi pääsemiseks ei piisa. Järgneb kirjalik kirjeldus klaasi veini põhjal sommeljee-reeglite järgi, kus tuleb teha teadlik valik ka viinamarjasordi, aastakäigu ja veini päritolu kohta.
Sealt edasi tulevad praktilised ülesanded, mida keegi enne ruumi sisenemist ei tea. Selleks võib olla dekanteerimine või veini valamine, kange alkoholi pimesi ära tundmine. Läbi kolme ülesande selgubki järjestus, mille põhjal valitakse poolfinalistid. Maksimaalselt saab sinna 30% osalejaid. Sel korral jõudis poolfinaali kümme inimest.
Veerandfinaalis pandi meile päris karmid ajalised piirangud. Ühe veini kirjeldamiseks oli aega viis minutit, tavaliselt harjutame kümne minutiga. Kirjeldus tähendab ju korraliku A4 täitmist. Kümne minutiga jõuad teha ilusa kirjelduse ja öelda ära kõik punktid. Viie-kuue minutiga võib mõte küll töö ära teha, aga käsi ei pruugi järele jõuda.
Veerandfinaalis oli seekord kaks ülesannet. Esimesena pidime kontrollima restorani ettevalmistusala: kui keegi on tellinud punase veini, siis kas seal on kõik vajalik selle serveerimiseks olemas? Teine ülesanne oli väikese šampanjapudeli serveerimine kolmele, selleks oli aega kolm minutit. See oli päris suur ajaline surve, pinge oli peal. Mina selle ülesandega päris lõpuni ei jõudnud nagu ka paljud teised.
Poolfinaalis oldi ajaga juba natuke lahkemad. Veini dekanteerimist harjutame ise tavaliselt viie või kuue minuti peale, seekord anti minu mäletamist mööda seitse. See oli täiesti piisav, et teha kõike rahulikult, reeglitepäraselt ja elegantselt. Seejärel pidime identifitseerima neli vahuveini. Veini või destillaadi ära tundmiseks antakse tavaliselt 30 sekundit joogi peale, seekord oli ühe joogi kohta kasutada terve minut ehk kokku neli minutit. Järgnes veini suuline täiskirjeldus. Tavapärase kolme minuti asemel anti seekord neli. Seda tundub ehk vähe, aga tegelikult annab lisaminut ju protsentuaalselt väga palju juurde. Saad valida ilusamaid sõnu, rääkida paremini. Tundub, et poolfinaalis oodatigi rohkem sommeljeelikku väljapeetust ja sõnade ilu, mitte kiirust.
Mida hõlmab võistlusteks valmistumine?
Alustuseks võib tsiteerida Matti Timmermanni: iga endast lugupidav sommeljee degusteerib vähemalt kaks pudelit päevast. Nii et väga suur osa on degustatsioonidel. See ei tähenda vaid kirjeldamise harjutamist. Eesmärk on maitsemeelte erksamana hoidmine ja pimesi jookide parem ära tundmine. Teooria tähendab aga igapäevast iseseisvat õppimist, igasuguste raamatute, veebilehekülgede ja ajakirjade lugemist, podcastide kuulamist. Õppimismeetodeid on erinevaid. Tänapäeval on igasugused äpid, kus saab flashcarde teha ja iga riigi kohta tuupida nagu kooliõpilane. Veiniseadused muutuvad mingil määral igal aastal, juurde tuleb juurde apellatsioone ja nõudmisi. Ehk siis viie aasta tagused teadmised ei kehti tänasel päeval kunagi täielikult.
Loomulikult on hea, kui on oma meeskond, kellega koos ülesandeid läbi teha. Alustades veini dekateerimisest ja serveerimisest kuni sinna toidu soovitamiseni.
Kui töötad restoranis, on ka see osa ettevalmistustest. Nimetame seda kõike küll treeninguks, aga tegelikult meenutab see rohkem rallimängu. Isegi, kui inimene restoranis ei tööta, püüab ta pidevalt restorani mängida ja ette aimata, mis võiks olla kellegi soovid. Võistlustel lisatakse alati trikke. Näiteks võib ülesandeks olla punase veini serveerimine, ent keegi lauas küsib hoopis valget. Või selgub, et veinipudel on soe.
Kui paljus on sommeljeevõistlused üks veider spordiala ja kui palju on sealsetel ülesannetel ühist reaalse restoranitööga?
Need on olukorrad, mida võib ette tulla ka reaalses elus. Ajapiirangustki võib mõelda niipidi, et kui lähed restorani ja sul on seal ees ootamas romantiline õhtusöök, siis sa ilmselt ei taha veini kümme minutit oodata. Nii et need ülesanded on kujundatud reaalse elu põhjal, aga lisatud väike vint.
Milline on olnud sinu võistluste ajaloo kõige veidram ülesanne?
Tavaliselt lähed sommeljeede võistlusele eeldusega, et tegeled veini ja söögiga. Ühel aastal oli Leedu võistluste viimane ülesanne olukorra lahendamine, kui sinu restoranis kukub inimene kokku. Kiirabi tuli ja viskas lavale nuku, kellele tuli teha kunstlikku hingamist. Keset võistlust oodatigi reaalselt, et tõmbaksime põlle eest, teeksime nukule südamemassaaži ja suust suhu hingamist. Selline asi tõmbab jalad alt. Nii kastist väljas ülesannet polegi näinud.
Võistlemine pakub ilmselt mitmeid erinevaid asju adrenaliinitulvast pideva sunnini veinimaailmaga detailideni kursis olla. Mis on sinu isiklik peamine motivatsioon?
Ilmselt ongi selleks võistluste adrenaliin. Olen küll mitu korda mõelnud, miks ma seda endale teen? Võistlused on ju suures osas ootamine ja praadimine, sel hetkel on tunne halb ja käed värisevad. Aga sellega on nagu spordiga ikka – kui lavalt maha tuled, on jällegi väga äge tunne. Lisaks on suur osa neil inimestel, keda võistluste käigus tundma õpid. Nad on alati väga sõbralikud, võistlushimu halvas mõttes ja pahatahtlikkust ei ole kunagi. Pigem õpid teiste pealt. Rahvusvahelistel võistlustel ongi arutlemist ja rääkimist palju rohkem. Mitte, et Eesti võistlustel keegi kuidagi kurjem oleks, aga kui oled juba suurtel rahvusvaheliste võistlustel, siis töö on selleks ajaks tehtud. Aju pole võimeline uut infot vastu võtma ja läheb nii nagu läheb. Sotsiaalne komponent annab võimaluse saada tundma palju uusi inimesi ja näha maailma teiste silmade läbi. Nii et tulge kõik võistlema, see on väga meeldiv!
Kuidas on võistlemine mõjutanud sinu igapäevatööd?
Kindlasti väga palju. Enne võistlema hakkamist olin küll lõpetanud Eesti Sommeljeede Erakooli, töölepingu järgi ka sommeljeena tööl ja osalesin igapäevastes sommeljeeülesannetes nagu veinikaardi koostamine ja külalistele veinide soovitamine. Võistlused on andnud ühtpidi ehk julguse tegutseda rohkem iseseisvalt ja teisalt andnud ka tööandjatele ja külastajatele minu suhtes rohkem usaldust. Kui oled rohkem pildil, siis usaldatakse sind rohkem. Võistlused on kindlasti avanud palju uksi ja võimalusi.
Kas sa võistluste ajal Küprosel ringi vaadata ka jõudsid?
Võisteldes paraku väga palju näha ei jõua. Mingisugused väljasõidud olid täpselt poolfinaalide ajal. Aga sellistel üritustel on igapäevaseid degustatsioone, mis sedapuhku sisaldasid ka Küprose veine. Küprose kõige kuulsam jook Commanderia. See on jook, mida tehakse rosinatest ja ta võib olla nii magus kui kuiv, nii kangestatud kui mitte. See rivi oli ehk kõige huvitavam. Lisaks saime still-veine kohalikest viinamarjasortidest Mavro ja Xynisteri, mida nad ka Commanderia sees kasutavad. Need riigid, kus ei ole harjunud veine ootama, üllatavad sageli kõige rohkem.
Klassikaline kuidas-edasi-küsimus. Plaanid veel võistlemisega jätkata või saab vaikselt küllalt?
Tänu covidile polegi ma juba juba kaks aastat kohalikel võistlustel võistelnud. Kevadel on aga ilmselt Eesti võistlused tulemas. Võinoh, kevad kestab ju jaanipäevani, enne seda vast ikka… Sel korral läheb loosi pilet MMile, nii et võib-olla võistlen veel ka sel aastal. Sommeljeemaailmas pole mingisugust võistlemise tippaega, loeb ikka sisemine motivatsioon. Mida kiiremini tahad unistused teoks teha, seda rohkem tööd pead tegema ja vaeva nägema. See tuleb ju ka eraelu arvelt. Kui tahad saada parimaks, siis pead teadma kõigest kõike. Küsimus on, kui kaua seda suuta.
