Eesti kuulutati ametlikult viinamarjakasvatusmaaks!

Eesti kuulutati ametlikult viinamarjakasvatusmaaks

 

Detsembrist loetakse Eesti põhjapoolseimasse viinamarjakasvatusvööndisse. Mida see tähendab tarbijate ja mida tootjate jaoks, selgitab Valgejõe Veinivilla omanik ja veinimeister Tiina Kuuler.

 

Küsis Keiu Virro

 

Eesti on nüüd ametlik viinamarjamaa. Kas see nimetus on puhas ilu või toob tarbijate ja viinamarjakasvatajate jaoks kaasa ka olulisi sisulisi muudatusi?

 

Tarbija jaoks pole see nii tähtis, kui tootja. Tootjate seisukohalt poleks me enne ametlikult viinamarjaveine välismaale müüa tohtinudki, ehkki siseriiklikult oli see lubatud. “Veini” nime ei oleks tohtinud sildile kirjutada. Viinamarjaveini on ikka valmistatud, aga sellele protsessile on mõneti läbi sõrmede vaadatud ja lubatud veinid ka ametlikult arvele võtta. Nüüd on meie veinitootmine ametlikult reglementeeritud. Nii lubatud sortide kui tehnoloogiate osas. Näiteks on selle vööndi viinamarjamaades lubatud eriti nigelal aastal, kui viinamarjades suhkrut pole, lisada 8-9% alkoholitasemeni jõudmiseks lisada suhkruid või kontsentraati.

 

Teiseks puudutab otsus eurorahastust, nii LEADER kui PRIA projekte. Viinamarjad polnud seni Eestis rahastatavate kultuuride hulgas, aga näiteks sõstrad olid. Nüüd saab rahastust küsida ka viinamarjadega seotud projektidele.

 

Tarbijale on see aga tõesti eelkõige uhke teadmine, et Eesti on loetud viinamarjamaaks.

 

Kuidas me üldse selleni jõudsime, et nüüd viinamarjamaa silti kanda saame?

 

Mõne aasta eest arutasime viinamarjakasvatajate ja veinitegijatega, et Eesti ei saa ilmselt iialgi viinamarjakasvatuspiirkonnaks, sest selleks peaks olema minimaalselt 500 hektarit viinamarjade all. Eestis on seda pinda praegu maksimaalselt 11 hektarit. Eelmisel aastal oli aga käimas üleüldine Euroopa Liidu põllumajanduspoliitika laienemine, mille käigus tekkis võimalusi, mida muidu ei olnud. Olime maaeluministri Urmas Kruusega ühel üritusel, kui ta nii mokaotsast ütles, et ministeerium on kirjutanud avalduse, et Eesti arvataks viinamarjakasvatuspiirkonda. Esimese hooga tundus häiriv, et maaeluministeerium mõtles selle kuidagi ise välja ja kelleltki midagi eelnevalt ei küsinud. Maaeluministeerium algatas protsessi põhjendusega, et kõik ju kirjutasid taotluse. Ainult Läti ja Soome pole seda veel teinud.

 

Algul tundusid kollid suuremad, kui põhjust oli. Kartsime, et meile hakatakse mingisuguseid siin mõeldamatuid reegleid peale suruma. Ehkki lõpuni välja me hetkel veel ju ei tea. Ka meie ametnikud hakkavad alles seda asja õppima.

 

Meile kõigile on see olukord praegu veel uus, äkki järgmisel aastal samal ajal on teine pilk ja väga põnevaid asju rääkida. Siis on kontrollid vast esimesed tiirud põldudel teinud. On olnud neidki olukordi, kus ametnikule on olnud raske selgeks teha, mis on hübriidviinamari ja mis mitte. Ilmselt on meil kõigil rohkem selgitamist ees ka sellise lihtsa tegemise puhul nagu veinide registrisse kandmine. Tuleb kirjutada traktaat oma viinamarjade esivanematest ja kuidas Vitis vinifera selle suguvõsa osaks on. Aga ega teadjaid ametnikke nipsust ei kasva, eks me peame neid ise kasvatama. Hetkel on meie veinitegijad kardetavastil kompetentsemad ametnikest, kes meid kontrollima peaksid hakkama.

 

Kas praegu Eestis kasvatatavad viinamarjasordid on edaspidi veinide tegemiseks lubatud?

 

Enam-vähem. Päriselt keelatud sorte kasvatavad väga vähesed ametlikud viinamarjatootjad. Koduaias võib igaüks kasvatada, mida tahab, ja teha neist marjadest, millist veini tahab. Laiemalt on veinitegemiseks lubatud hübriidsordid, mille üks esivanematest on Vitis vinifera. Üks keelatud sort on näiteks Isabella (lisaks on keelatud Noah, Othello, Jacquez, Clinton ja Herbemont), samas Moldovas on sellest  marjast alati veini tehtud ja nemad end keelust morjendada ei lase. Meilgi leiab Isabellat septembris turult üsna palju.

 

Mis on osade marjade keelamise põhjus? Kas Vitis viniferaga suguluse puudumine teeb nad kuidagi olemuslikult halvemaks?

 

Veed on Vana Euroopa viinamarjamaade kehtestatud reeglid. Näiteks USAs tehakse palju veini ka Vitis lambrusca viinamarjadest ja see ei sega kedagi. Ehk siis keelatud viinamari ei tähenda, et sellel marjal midagi viga oleks, pigem on tegemist lihtsalt kokku lepitud mängureeglitega.

Näiteks DOC ja DOCG piirkonnad nimetavad ju nagunii, milliseid viinamarju ja mis proportsioonis tohib üldse kasutada. Seal võib juhtuda, et mingisuguseid sorte ei tohigi viljeleda.

 

Kuidas võiks Eestis kasvatatavaid viinamarjasorte ja tingimusi üldiselt iseloomustada? Superveinide tootmist vist veel niipea loota ei ole?

 

Superveinid jäävad ikkagi kliima taha. Siin on ju proovitud näiteks Pinot Noiri maha panna ja eks iga järgmine kasvataja on veendunud, et eelmised pole lihtsalt asjast teadnud. Aga Eestimaa talv lihtsalt naerab kõigi üle. Näiteks Saaremaal võib mitu talve olla hea ilm, aga kui ühel talvel külmub maa täiesti läbi, siis tahtmisega pole seal midagi teha. Teiseks ei ole siin pikka sooja ja piisavalt päikest. Viinamarjad ei saa lihtsalt valmis.

 

Palju Eestis üldse erinevaid viinamarjasorte on?

 

Veinimäel peaks olema 75 sorti, aga nende seas on nii veinimarju kui lauamarju. Palju on Kanada sorte, kus tegeletakse palju külma kliima viinamarjadega. Muide, Läti on teinud palju aretustööd just külmakindluse ja talvekindluse osas. Need on erinevad asjad. Ka Saksamaal tegelevad igasugused instituudid päris usinasti aretustööga.

 

Milline võiks olla põhjamaiste sortide tulevik?

 

Eks nad on edaspidigi väike huvitav nišivariant külmalt maalt. Võimalik, et hakkame saama rohkem saaki marjadelt nagu Regent, Rondo ja Solaris, kuumadesse maadesse need sordid ei sobi ja põhjamaade veinitööstus jääb ikkagi väikeseks. Võib-olla saavutavad nad lihtsalt rohkem tuntust ja ühel hetkel võib iga suurem veinisõber öelda, et on proovinud nii neid marju ja ei pööritata nende nimede peale silmi ning ei öelda, et pole eales kuulnud.