Horvaatia kui veinimaa tasub avastamist erinevate nurkade alt. Üks omaette (veini)maa on Istria poolsaar. Siin asub ka suurim ühele perekonnale kuuluv veinimõis, Cattunar. Huviline leiab siit pärit veine Eestistki.
Autor: Keiu Virro
Fotod: erakogu
Veinimeistrid pürgivad Istrias mõistagi üha kvaliteetsemate veinide poole. Kontsentreeritumate maitsete saamiseks harvendatud veinikobarate jääke võib aga nii mõnigi kord etteheitval pilgul tunnistada mõni kohalik vanaproua või -härra. Miks? Sest vanemal põlvkonnal on nooruspõlvest meeles näljaaeg, mille taustal näib selline tegevus tohutu raiskamisena. .
Cattunari veinimaja teekond Brtonigla küla külje all sai alguse 1985. aastal. Romantilisest veinimõisast oli tol hetkel töö veel kaugel. Veinitegemist mõjutas toona veel nõukogudeaegne keskselt juhitud veinimajandus. Kvaliteet ei olnud toona peamine märksõna, küll aga maht. Nii nagu Ukrainas, Gruusias ja paljudes teistes Ida-Euroopa piirkondades, alustati Horvaatias kvaliteetveinide tootmisega hoogsamalt alles pärast süsteemi lagunemist.
Cattunari veinimaja loojatel puudus põlvest põlve edasi antud veinipärand – paradoksaalsel kombel osutus see hoopis eeliseks. Nad said alustada puhtalt lehelt. Tänaseks on kahest hektarist saanud 55. Sarnaselt Dalmaatsia piirkonnas valmivatele Pošipist valmivatele veinidele juuakse suurem osa veinist ära kohapeal. Aastas villitakse keskmiselt 350 000 pudelit, millest ligi 80% jääb Horvaatiasse. Marju siin sisse ei osteta. Vastupidi, neljal erineval pinnasel kasvavad viinapuud ja neist saadud eriilmelilsed veinid on Cattunari uhkus.
Malvazija olulisus
Veel kümmekond aastat tagasi oli tootmine jaotunud enam-vähem võrdselt valgete ja punaste vahel. Täna on suhe umbes 90/10 valgete kasuks. Kohalikud leiavad, et Malvazija räägib Istriast kõige ausamalt. Või siis on seda kuumadel suvekuudel mõnusam juua?
Igal juhul toetub umbes 70% Cattunari toodangust Malvazijale, mis on siinkandis kasvanud sajandeid. See viinamari reageerib kliimale, pinnasele ja muudele erinevustele hämmastava tundlikkusega. Korje algab enamasti augustis (veel kuus-seitse aastat tagasi oleks see tundunud absurdne, ütlevad kohalikud veinimeistrid). Kliima soojeneb, happesuse hoidmine on muutunud keskseks eesmärgiks.
Malvazijad valmivad enamasti terasvaatides, kus säillitavad värskuse ja happe. Need on karged, enamasti tsitruselised ning kergelt soolaka alatooniga. Ent mõnele veinile antakse aega ja pakutakse võimalust kohtuda suurte tamme- või akaatsiavaatidega. Lisage siia veel kestakontakt ja me räägime sootuks teistsuguseid lugusid jutustavatest veinidest.
Näiteks „Nono“, kestakontaktiga vein, mille nimi viitab vanaemale, pakub aroomis tsitruseid, kuivatatud ürte, kerget mõrkjust. Akaatsiavaat on lisanud tubakat, suitsu, isegi … peekonihõngu? Hetkeks tekib tunne, nagu šoti viski oleks abiellunud Gruusia kvevriveiniga.
Nelja pinnase erinevad maitsed
Cattunari kõige olulisem ja tuntum projekt on “4 Terre” ehk kohmakas tõlkes: nelja pinnase projekt. Cattunar on nimelt ainus Istria veinimõis, mille viinamarjad kasvavad kõigil neljal piirkonnale iseloomulikel pinnasetüübil. Zagrebi põllumajandusülikooli ja Rijeka kolledži teadlaste abil on pinnaseid ja nende mõju veinidele süsteemselt uuritud.
Projekt tõlgendub ka igati ilusaks turundusväljundiks. Hall, valge, must ja punane pinnas on jõudnud isegi kinkepudelite materjalidesse. 2010. aastast on Malvazijat igaühel neist kasvatatud. Ja erinevus annab end üsna kergesti kätte – mõistagi mekime kõike, mis ette antakse. Valge pinnas näib eestimaisele maitsjate seltskonnale lilleline ja tsitruseline. Hallis pinnas on väidevalt akaatsiaõite aroomi (kui vaid teaks, milline üks akaatsiaõis peaks lõhnalt olema…). Punaselt pinnaselt veinis on tunda selgelt enam mineraalsust. Musta pinnase Malvazija mõjub kõige elegantsema ja struktureeritumana.
Üheks Cattunari uhkuseks ongi võimalus degusteerida kõrvuti nelja erinevat sama aastakäigu veini. Sama mari, sama meetod, sama aasta. Ja vahe ON tuntav. Seda võivad kinnitada sageli just siin sommeljeede võistlusteks treenivad pimedeguseerijad.
Veinimõisa turundusjuht räägib, et sageli võib külalise kodumaa järgi ennustada, milline vein neljast neile meeldib. Kohalikud ja lõunapoolsematest riikidest tarbijad eelistavad Malvazijat, mis tuleb valgelt ja hallili pinnaselt. Itaallased ostavad musta ja punase pinnase veine. Nii saab terroir’st siin ka omamoodi kultuuride peegeldaja.
Punased veinid: Teran
Kui Malvazija armastab hommikupäikest, siis kohaliku punase marja, Terani jaoks on eriti oluline õhtupäike. Tegemist on metsiku ja isepäise olemisega viinamarjaga, ütlevad kohalikud veinimeistrid. Veel mõne aasta eest ei tahtnud mari isegi oktoobriks valmis saada ning toorevõitu tanniinid olid pidevaks murekohaks. Soojenevas kliimas mõjuvad tanniinid küpsemalt, veinid omandvad korraliku struktuursuse.
Cattunari Teranid valmivad nii suurtes vaatides kui ka barrique’ides. 2017. aasta barrique’s veetnud punasest veinist on pooled marjad passito meetodil kuivatatud – tulemuseks on mõnusa sügavuse ja kontsentratsiooniga vein. Muide, Terani struktuuri võrreldakse sageli Nebbiologa: kõrge hape, jõulised tanniinid. Võrdlusteks annab alust ka Istria paiknemine 45. laiuskraadil – samal joonel näiteks Bordeaux’ ja Piemonte’ga.
Selle kõige juures on Cattunari veinid üsna taskukohase hinnaga. Kõige kallim vein maksab umbkaudu 35 eurot, mis sest, et tegemist on ühtlasi Decanteri poolt kõrgelt hinnatud aastakäiguga. Hinnapoliitika hoitakse selline teadlikult. Ambitsiooniks ei ole luksuse mängimine, vaid jätkusuutlikkus. Tegemist on kohaga, kus jagub ilusaid vaateid, mõnusaid mõtteid ja maitseid.
