Autor Katrin Oja
Suur Hiina müür (萬里長城 Wànlǐ Chángchéng ehk tuhande lii müür) – 21126 m pikk maailmaime, mille peamine ülesanne on ca 26 sajandi jooksul olnud Hiina keisririigi kaitsmine vallutajate eest, kuid kas ainult?
Valitsejaile ja rahvale edukalt kaitset pakkunud rajatis on selle suurriigi sajanditeks küllaltki edukalt muust maailmast isoleerinud ning tähistab tänapäeval pigem valitsejate loodud monumentaalset ”müüride ehitamise” narratiivi, mis on pakkunud palju ainest arenevale etnotsentrismile. Küllaltki ühekülgses ja piiratud väliskontaktide tingimustes on kujunenud ühiskond, mis ühest küljest pelgab kõike võõrast ning teisest küljest ihaleb arenenud lääneriikide kommete ja tavade järele. Hiina kultuur, mis on muule maailmale vaid periooditi avatud olnud, on segu moodsa läänemaailma adaptsioonidest ning aastatuhandetega kujunenud tavadest ja kombestikust, kus mõni uudne asi võib tegelikkuses olla hoopis ammu unustatud või keelatud vana.
Samamoodi on selle maa viinamarjakasvatuse ja joogikultuuriga, mille tõusud ja langused on olnud korrelatsioonis valitsevate dünastiate esindajate kapriisidega. Hiina kui veinimaa mainimine võib paljudele üllatusena tulla, kuid tegelikult ulatuvad tõendid Hiinas viinamarjade kasvatamisest ning nende mahla kääritamisest aastatuhandete taha. Arheoloogid on leidnud esimesed viinamarjamahla fermenteerimise tõendid Henani provintsi neoliitikumiaegse (ca 5000 a. e.Kr.) Jiahua nimelise asulakoha väljakaevamistel. Esimesed kirjalikud tõendid viinamarjakasvatusest ja fermenteerimisest pärinevad aga Shangi dünastia (1600-1000 a. e.Kr) aegsest ülistuslaulust, kus kirjeldatakse nii marjade kasvatamise, korje kui ka kääritamise protsessi. Veinivalmistamine kui tõendatud praktika jõudis Hiinasse 220. a. e.Kr Hani dünastia ajal, mil veinitööstus rajati palee territooriumile ning ilma veiniga sisseõnnistamiseta ei möödunud ühegi tähtsama hoone või pühakoja avamine. Hiinlaste veinivalmistamise oskuseid on ülistanud ka kuulus 13.-14. sajandi maailmarändur Marco Polo.
Samas ei saa me kõikide kirjalike allikate põhjal päris sajaprotsendiliselt kindlad olla, et räägitakse just viinamarjaveinist. Ajalooliselt võib sõna 酒-jiǔ tähistada ükskõik millist alkohoolset jooki. Seega saab relevantseks pidada neid allikaid, kus on ka veinivalmistamise protsessi kirjeldatud.
Keel on kultuuri üks tähtsamaid edasikandjaid ning veinikultuuri enda vajakajäämised on küllaltki üheselt väljendunud seda kultuuri kirjeldavas hiina keele sõnavaras. Kuigi kaasajal on veini kirjeldavat sõnavara täiendatud, ei ole see laiematesse massidesse levinud ning nii võib mõnes kohalikus söögikohas veini tellides saada hoopis klaasikese õrna atsetooninüansiga kohalikku kanget alkoholi.
Kui sõna 酒-jiǔ on universaalne sõna alkoholile ning seda on kasutatud ajalooliselt nii viinamarjaveini kui riisiviina kirjeldamiseks, siis keeruliseks läheb, kui on vaja tellida punast või valget veini. Nimelt on hiina keeles olemas sõnad 白酒-baijiu, mida tõlgitakse tihti valge veinina, kuigi tegemist on hoopis läbipaistva kange alkoholiga ning punase veini kohta kasutatav 红酒- hóngjiǔ tähistab tegelikult samuti kanget alkoholi. Ajas on sõnavara läinud siiski komplekssemaks ning alkoholile on lisandunud sõna viinamari, mis teeb kokku sõna 葡萄酒 pútáojiǔ ehk “viinamarja alkohol” ning selleks, et õiget viinamarjast valmistatud veini tellida, tuleb küsida 白葡萄酒 bái pútáojiǔ ehk valget viinamarjaveini või 红葡萄酒- hóng pútáojiǔ ehk punast viinamarjaveini.
Geograafilisest rakursist vaadelduna on Hiina puhul tegemist marjade viljelemiseks klimaatiliselt ja terroir’ mõistes vägagi sobiva piirkonnaga. Põhimõtteliselt samal laiuskraadil ollakse Lõuna-Prantsusmaa/Põhja-Itaalia ning Kalifornia parimate piirkondadega ning kontinentaalne ja vahemereline kliima saavad täiendust ookeanilt puhuvate mussoonidega.
Piirkond on ka botaaniliselt rikas – kasvab ju külmakindel Vitis amuriensis riigi kirdeosas Venemaa ja Mongooliaga piirnevatel aladel, Shandongi ja Jianxi aladelt on tuntud iidne sort Vitis thunbergii, lisaks Guangxi piirkonna Vitis heyneana ning Jianxi ja Hunani provintsis levinud Vitis davidii. Samuti ei saa mainimata jätta kuulsaid, enamasti toiduna kasutatavaid laialt levinud sorte – tumedat Longyani ja heledat Manaid.
Kõik tingimused eduks oleks justkui olemas ja ometi ei ole Hiinas sedavõrd iidsete traditsioonide baasil aastatuhandetega välja kasvanud Euroopale sarnast veinikultuuri. Põhjuseid võib otsida ühiskonna suletusest ja valitsejate kapriisidest. Kultuuril on keeruline areneda, kui ca 4000 aasta jooksul on veinivalmistamine 41 korral keelustatud ning seejärel taaselustatud, igal korral taas praktiliselt nullist alustades. Vanadelt noortele edasi antavad oskused eeldavad järjepidevust ning settimist ning selle protsessi läbi lõikamisega on ühiskond pandud üha uuesti ja uuesti õpipoisi rolli. See on ka põhjus, miks peetakse tänapäeval Hiinat nooreks veinimaaks.
Viimase 200 aasta jooksul on veininduses olnud tõuse ja languseid täpselt kaks, igal sajandil oma kriis ning uuel sajandil oleme juba järgmisesse kriisi sisenenud. Esimene tõus, mis pani aluse ka tänapäevasele kultuurile, algas 19. sajandi lõpul, täpsemalt 1892. aastal, kui katoliku kiriku misjonärid Zhang Bishi eestvedamisel veinivalmistamise tõsisemalt ette võtsid ning Yantais Changyu nimelise veinitööstuse avasid. Zhangi poolt Euroopast toodud sadakond erinevat viinamarjasorti ning austraallasest veinimeister panid aluse tööstusele, mis on tänaseni järjepidevalt toiminud. 1910. aastal loodi Prantsuse misjonäride poolt Beijingi äärelinna Shang Ji veinitööstus, mis sai hiljem tuntuks kui Beijing Winery. Samal kümnendil pandi alus ka teistele tuntud veinitööstustele nagu Yi Hua Shangxis ning Chang Bai Shan ning Tung Hua (Tonghua) Jilinis.
Edu ei saanud pikalt kesta, sest 1949. aastal võttis veinitööstused üle Hiina kommunistlik valitsus ning segmendi areng peatus taas aastakümneteks. Vahepealsetel aastatel toodeti vaid lahjendatud veinilaadseid tooteid.
Uue tõusu algus saabus 1978. aastal, kui Hiina avas uksed muule maailmale. Koos välisinvesteeringutega algas tööstuses uus kasv ning maa oli taas õpipoisi rollis. Oskusteave toodi sisse läänest ning kohalikke hakati nullist õpetama. Selles mõttes ei erinenud kohalik veinitööstus teksapükste või autode tootmisest. Sarnaseid ärimudeleid võib leida igalt tööstusalalt, kus ida ja lääs kohtuvad.
Kindlasti tegid hea investeeringu suurtootjad Rémy Martin ja Pernod Ricard, kes kohe tõusu alguses oma äranägemise järgi protsesse suunata said. Koos stabiilse tõusuga on esile kerkinud mitmed võimekad veinimajad, mis ka rahvusvaheliselt erinevaid auhindu on noppinud. Ningxia on Hiina veinirevolutsiooni keskpunkt, kus kasvatatakse peamiselt Cabernet Sauvignoni, Merlot’ ja Chardonnay’d. Ningxia piirkonna veinitootjad, nagu Helan Mountain ja Ningxia Pulp, on saanud mitmeid auhindu ning nende veinid on rahvusvaheliselt tunnustatud. Helan Qingxue veinimaja Cabernet Gernischt on saanud mitmeid tunnustusi rahvusvahelistelt konkurssidelt. Eriti märkimisväärne edu saavutati 2009. aastal, kui Gernischti sisaldav Hiina vein võitis Decanter World Wine Awardsil auhinna. Kõnealune vein – “Jia Bei Lan” (Cabernet Sauvignoni, Franci ja Gernischti segu) oli esimene Hiina vein, mis sellise auhinna võitis. Koos võiduga sai maailmale tuttavamaks ka Cabernet Gernischt (ka Cabernet Gemischt, Cabernet Shelongzhu, Jiebaina) nimeline punane viinamarjasort, mis usutakse olevat Hiinasse saabunud Bordeaux’ piirkonnast ning mis DNA uuringute põhjal on osutunud hoopis Carménère sordiks. Enamasti ongi Cabernet Gernischti puhul tegemist just Carménère’ga, kuid samas on tõestust leidnud, et mõnes piirkonnas kasvatatakse Gernischti pähe hoopis Cabernet Franci.
Shandong, Hiina suurim veinipiirkond, on tuntud mitmekesiste viinamarjasortide, sealhulgas Cabernet Gernischti ja Pinot Noir’ poolest. Tootjad nagu Changyu ja Great Wall on sealsed lipulaevad, pakkudes laia valikut veine, mis on populaarsed nii kohalikes restoranides kui ka rahvusvahelistel turgudel.
Hebei piirkond, kus asub ka kuulus Tsingtao õlletehas, on samuti muutumas arvestatavaks veinipiirkonnaks. Seal kasvatatakse peamiselt Chardonnay’d ja Merlot’d. Domaine Franco-Chinois, mis asub Hualais, Hebeis pealinna Pekingi lähedal, loodi algselt Hiina ja Prantsusmaa vahelise põllumajanduse koostööprojektina ning toodab täna peamiselt auhinnatud Bordeaux’ segusid, kuid on rahvusvaheliselt tuntud ka kui Petit Mansengi sordi eesrindlikeim väärindaja.
Uutest tõusvatest tähtedest tasub kindlasti ära mainimist boutique veinimaja Kanaan oma Rieslingu, aga ka punase veini ja vahuveiniga ja Chateau Nine Peaks oma põneva ja eristuva valikuga, mis ka single wineyard pärleid sisaldab.
Hiina territooriumil, Lhasas Tiibetis, asub merepinnast kõige kõrgemal paiknev, koguni 3563 m kõrgusele rajatud Cai Na Xiang veinimaja, kus kasvab 11 erinevat viinamarjasorti, millest tuntumad on Muscat ja Bei Bing Hong – Icewine`i valmistamisel kasutatav kohalik põlissort.
Hiina on sel sajandil olnud üks olulisemaid ülemaailmse veininõudluse kasvu allikaid, moodustades 2017. aastaks 7% maailma veinitarbimisest ja -impordist ehk neli korda rohkem kui 2005. aastal. Hiina veinitarbimine inimese kohta saavutas haripunkti 2012. aastal, aga alates 2017. aastast on see igal aastal langenud, jõudes 2022. aastal vaid kolmandikuni oma hiilgeaegadest. Üheks põhjuseks peetakse langusele eelnenud liiga järsku tõusu, mis oli tingitud koduturu nõudluse kasvust tulenevast mahtude kasvust. Tootmine ei pruukinud sellele järgi tulla ning seetõttu hakati veine kokku segama madalama kvaliteediga mahuveinidest, mis pikas perspektiivis kogu sektorile karuteene osutasid. Oma roll mahtude vähenemisest on kindlasti ka uue valitsuse kasinusele kutsuv programm kombineerituna jõuliselt vanade kohalike etnotsentristlike traditsioonide järjepidevuse populariseerimisega, kus domineerib kange alkohol.
Kuigi sisetarbimine on kuue aastaga langenud 18,7 (2017) milj. hl pealt 6,8 (2023) milj.hl peale, ollakse pingereas siiski maailma üheksas tarbija. Kui varasemalt on veinitööstusele halvasti mõjunud just ühiskonna suletus ja keelud, siis nii järsu languse taga on kindlasti Covid pandeemia mõjutused. Siis arenes jõudsalt küll e-kaubandus, kuid kukkusid nii väljas söömine kui poodlemine.
Kultuur kui selline areneb, kui ühiskond selles osaleb. Aga kas me Hiina puhul saame üldse rääkida veinikultuurist? Võõramaalane seda maad veiniviljelusega veel ei seosta ning suurem osa maailmast teab enamasti, et Suure Hiina müüri taga kasvab tee, riis, bambus ja ženšenn. Hiina joogikultuur on tugevalt kaldu kange alkoholi poole. Algajale küllatki tundmatu ning tavaturistina sinna sattunu tee joomise tseremooniast ning paarist pudelist kohalikust Jingtao või Snow õllest reeglina kaugemale ei jõua. Kohaliku kange alkoholi võlud avanevad pigem äriinimestele, kuna see on üks osa tehingute lukku löömise kultuurist.
Rääkides koduturu veinitarbimise eelistustest, on see samuti päris tugevalt kreenis – nimelt 95% kohalikest tarbivad punast veini ning enamasti ollakse Cabernet Sauvignoni ja Bordeaux’ blendide usku.
Kui valitsus seda soosib ning kohalikul veinitööstusel on ka pikem plaan olemas, siis lähiaastatel on Hiina veinitööstuse suurim väljakutse koduturu tarbimise languse peatamine ning tarbijate maitse-eelistuste suunamine. Turgu hakkavad mõjutama suuresti tarbijate eelistused, majandustingimused ja regulatiivsed muudatused. Samuti ei saa alahinnata pandeemiajärgset trendi tervislikumate ja mahetoodete tarbimise suunas, mis tõenäoliselt toob kaasa nõudluse madalama alkoholisisaldusega veinide järele ning koos sellega on tõusmas naissoost sihtrühma olulisus.
Järgmised paarkümmend aastat näitavad, kui edukad ollakse languse peatamisel ning segmendi tõusule viimisel. Võtmeküsimuseks on uute sihtrühmade vajaduste positsioneerimine, turu suunamine ning kohalike tootjate võimekus nõudlusega kaasa tulla. Kui küsida, mis kasvab Suure Hiina müüri taga 20 aasta pärast, siis kindlasti saab vastata, et tee, riis ja kartul. Kuid kui küsite viinamarjasortide kohta, siis tõenäoliselt on tõusnud heledate viinamarjasortide osakaal. Kas kohalikud tootjad suudavad vahuveinide, roosade veinide ja valgete veinide nõudluse kasvuga kaasa tulla või täidetakse see nišš impordi arvelt, on juba omaette küsimus, mis väärib pikemat arutelu. Samuti ei saa me välistada võimalust, et vahepeal üles ehitatu ära keelamise tulemusena hääbub, et siis ühel heal päeval taas fööniksina tuhast tõusta.
LOE KA TEISI ESE SOMMELJEE KURSUSE ÕPILASTE ESSEESID:
“Zinfandel – California Tuhkatriinu” Autor Kristiin Mark
“Väljakutsed joogi ja söögi sobitamisel põhjamaade köögis” Autor Miina Saak
Kasutatud kirjandus
- Katja Koort, ”Suure müüri lugu”, Sirp, 12.09.2008
- Giulia Interesse, “China’s Wine Market Outlook: Trends and Opportunities”, China Briefing, 14.06.2024
- Julia Harding, Jancis Robinson, Tara Q. Thomas “The Oxford Companion to Wine 5th edition”, Oxford University Press, 2023
- Christian Callec “The Complete Encyclopedia of Wine”, Rebo International b.v. 2002
- Robert Joseph, “The Ultimate Encyclopedia of Wine”, Prion, London 1999
- Armas J. Pulla, “Maailman viinit”, Werner Söderström OY, Porvoo 1969
- Hugh Johnson ”Suuri Viinikirja”, Tammi; Helsinki 1991
- André Dominé, ”Viini”, Könemann, Germany 2004
- Kalev Kesküla, Kadri Kroon, Siiri Kirikal, ”Suur veinijuht”, Tallinn 2014
- Kym Anderson,” What’s happened to the wine market in China?”, Cambridge University Press: 15 September 2023