Autor ja fotod Keiu Virro
Vein on kui kanaarilind kaevanduses, mis annab märku ülejäänud ühiskonda puudutavatest muutustest. Umbes selline paralleel toodi Areni Globali kogunemisel Helsingis, kus jutuks väärisveini tulevik. Sinna järele kõlasid sõnad, mida olen kasutanud pealkirjas.
Septembri alguses kogunes Helsingis rahvusvaheline veinitundjate seltskond. Kutsujaks Areni Global, sõltumatu mõttekoda. Järgnevalt kokkuvõte päevast, mis peitus pealkirja “The Future of Fine Wine – Rethinking Excellence from Craftsmanship to Distribution” taga.
Esmalt aga kõige taustal olnud terminist. Just fine wine’i, väärisveini, mõiste sisustamisega Areni Globali asutaja Pauline Vicard päeva alustaski.
* “A fine wine is complex, balances, with a potential to age – though highly drinkable at every stage of its development. It has the capacity to provoke emotions and wonder in the one drinking it, while reflecting the expression of truth intended by its maker. It is widely recognised, while being environmentally, socially and financially sustainable.”
Kõrvalmärkusena: ehkki ka ingliskeelse väljendi tähendus ei ole üheselt mõistetav, tekib uus keerukus eestikeelse tõlkega, kus lisanduvad uued tähendusvarjundid. Võib-olla on see hea meenutus, et meie veiniga seotud oskussõnavaral on veel korralikult laienemisruumi.
Niisiis, fine wine, siin eesti keeli väärisvein.
On mitmed märksõnade komplektid, mille kaudu väärisveinist Vicardi sõnul mõelda võiks. Alustuseks näiteks nii: sisemine harmoonia; põnevad aroomid; maitsed, mis levivad üle terve suulae. Või siis: emotsioonide esile toomine; südame ja hinge puudutamine; jagatud energiad; päritolu esile toomine; tõeline alkeemia; aja peatumine; sõnumi varieerumine. Kolmas märksõnade komplekt: taotlus; soov teha parimat; austus looduse ja keskkonna vastu; veinide ja viinapuude ausse tõstmine; ebatavalised isiksused ja institutsioonid. Ja kindlasti on väärisveini oluline komponent jätkusuutlikkus. Aga kas väärisvein on midagi, mis on olemuslikult suurepärane või teeb sellise veini suurepäraseks see, et keegi ta sellisena ära tunneb ja tunnustab?
Areni definitsioon väärisveini kohta on eelneva põhjal selline: “Hea vein on kompleksne, tasakaalustatud, arengupotentsiaaliga – ehkki joogikõlbulik igas arenguetapis. Sellel on võime joojas esile tuua emotsioone, aga samal ajal peegeldab see tõde, mida on soovinud väljendada veinimeister. See on laialdaselt tunnustatud ning samal ajal on jätkusuutlik nii keskkonda, ühiskonda kui finantspoolt silmas pidades.” See siin on nüüd minu kohmakas tõlge, elegantsema saate ehk ise luua originaali põhjal, mille järelmärkustest leiate.
Väärisveini võib muidugi defineerida ka selle kaudu, mida ta ei ole. Näiteks ehkki mingi venni diagrammi siin kindlasti saab, siis üldjoontes ei ole see sama, mis luksusvein. Viimane seostub eelkõige kõrge hinna ja privilegeeritusega, ent vähem teadlikkusega.
Jätkusuutlikkus
Ainus moodus tänases (veini)maailmas kohaneda on liikumine tõhususelt vastupidavusele. Päeva esimeses paneelis arutasid Mafalda Guedes (Sogrape, Portugal), Mathieu Jullien (Vins d’Exception) ja Heidi Makinen (MW, Viinitie Oy). Märkisin endale nii selle kui järgneva paneeli puhul üles mõned mõtted, mis mind enam kõnetasid.
Jullien rõhutas, et mitte kunagi ei saa väärisveinide puhul leppida sellega, et nüüd ongi hästi ja kõik tuleb hoida nii nagu see on. Innovatsioon on märksõnaks ka vanades tuntud veinimõisades – mõte võiks siin suunduda näiteks Château d’Yquemile. Ehkki alusidee suurepärasuse poole püüdlemisest pole muutunud, on muutunud moodused, kuidas seda teha. Näide: külmaga on varem süüdatud küünlad, mis aitavad küll vältida viinapuude külmumist, küll aga on ohtlikud inimestele, kes seda õhku sisse hingavad. Nii on Château d’Yquem otsustanud, et võitlevad külma vastu teistsuguste, veidi vähemefektiivsete vahenditega, sest parem on kaotada osa saagist, kui inimeste tervis.
Guedes: Sõprus ja õnn on eesmärgid ka jätkusuutlikkusest mõeldes. Alus kõigele on planeedi, kultuuri, pärandi ning inimeste hoidmine. Vein on osa pärandist ja seda on kliimasoojenemise ja linnastumise kontekstis üha keerukam toota. Holistiline lähenemine on jätkusuutlikkuses ülioluline – näiteks Sogrape soovib olla ühiskondliku muutuse katalüsaatoriks ja inspireerijaks ka teistele, sest üksi pikalt hakkama ei saa. Näide: Sogrape vähendas oluliselt ökoloogilist jalajälge, muutes transpordimeetodit. Mööda maad liikudes jõuavad veinid kohale vaid päeva hiljem, ent positiivne mõju on hüppeline.
Makinen mõtiskles selle üle, kas kõik eelnev on oluline ka tarbija seisukohalt. Ta leiab, et kommunikatsioon on oluline ning veinimaailma inimesed ise peaksid olema osa teadmiste jagamisest ja sellest, et veinitarbija oleks vestlusesse kaasatud. Vein on lihtsalt asendatav, inimene võib valida oma klaasi täitma ükskõik millise joogi. Seega on oluline, et mõistetaks jookide väärtust. Seda saab teha, rääkides mitte sellest, mida üks või teine veinitootja teeb, vaid miks ta seda teeb.
Veinimüügi tulevik
Teises paneelis arutasid Krister Bengtsson (Star Wine List), Arnt Egil Nordlien (Vinmonopolet) ja Raimonds Tomsons (Viinitie Oy) ja Felicity Carter (Areni Global) veinimüügi üle. Sissejuhatav väide, millega nõustuda või mitte nõustuda, kõlas nii: suurepärase toiduga restoranist võib leida halba veini, aga suurepärase veinilistiga restoranist halba toitu mitte.
Bengtsson tegi ülevaate Star Wine Listi 2900 veinilistist. Mis on mustrid, mis parimatest veinimenüüdest välja tulevad? Mõned näited.
-
Šampanjamajad on võtnud viis kohta esikümnest
-
Klassikalistel väärisveinidel on laialdane esindatus: nt Château Margaux, Vega Sicilia ja Sassicaia.
-
Sommeljeed armastavad jätkuvalt Burgundiat (18 veinilistis esisajast).
-
Uue maailma veinidel on keeruline läbi murda.
-
Uued tulijad ja sommeljeede lemmikud on näiteks Foradori, Emidio Pepe, Envinate, Ganevat.
Maailma hetke tippsommeljee Tomsons rääkis oma Läti kogemusest. Meie naaberriigis on bränditeadlikkus siiani väga oluline. Teiseks vaatab tarbija hinda. Kõike, mis maksab restoranis üle 150 euro, on keeruline müüa. Ja veinid, mis maksavad poes üle saja euro, eeldavad juba spetsiifilisi ostjaid. Ta tõi välja sellegi, et kui inimene tuleb poodi šampanjat ostma, ent leiab eest nimed, mis pole suured ja tuntud, võib ta sama targalt tagasi välja jalutada. Šampanja on seejuures ainus veinikategooria, mille puhul ei jõua nii palju sisse osta, kui ära müüakse. Loogilist selgitust siinkandis justkui pole, sest nõukogude ajal oli kvantiteet üle kvaliteedi ehk hei, Sovetskojet mäletate? Aga küllap näivad mullid igal juhul šikid ja tõmbavad inimesi.
Tomsons leidis, et inimesi on vaja juhendada, selgitada, teha ostuprotsess seikluslikumaks. Tootjad ei tule Lätti sellepärast, et oleks suur maht, vaid et olla kohal. Baltikum on aga tõusev veinikonossööride maa, sest eelarvamusi on siin vähe ja julgelt tellitakse veine üle kogu maailma. Sommeljeede kogukond on väike ja sõbralik, kõik tunnevad kõiki ja suhtlevad pidevalt.
Uued tarbijad, uued narratiivid
Paneel, kus kõnelesid Honore Comfort (California Wines), Taina Vilkuna MW (Alko Oy) ja Sören Polonius (Adam and Albin), lähtus rohketest meedias levivatest pealkirjadest selle kohta, kuidas uus põlvkond enam veini ei joo. Polonius leidis, et restoranidest ei ole veinide tarbimine veel kuhugi kadunud, sest toitude ja veinide sobitamine on lihtsalt nii olulisel kohal. Pigem kahtlustab ta, et “odavalt ja palju” on vahetumas vähese ja kvaliteetse suunas, sest “ma olen seda väärt!”.
Comfort nentis, et 2023. aasta oli veininduses üks kõige halvemaid üle pika aja. Noorema põlvkonna puhul leiab ta: “Me peame olema kohal, olulised, silmapaistvad.” Probleem ei ole selles, et noored ei mõistaks, mis on vein. See pole lihtsalt osa nende maailmast. Niipidi vaadates pole vaja noori tingimata harida mitte veini osas, vaid tuleb mõista inimeste elu, maailmavaadet ja mõista, kuidas veini sellesse sobituda. Kui noored otsivad võimalust telefoniekraanide asemel enam omavahel suhestuda, siis see on ühtlasi see väärtus, mida vein pakub.
Vicard, kes paneeli juhtis, pakub välja, et ingliskeelse hüüdlause “Drink responsibly!” võiks nüüd heaga välja vahetada hüüdlause vastu “Drink respectfully!”. Seaduses oleks sellest vähe tolku, aga kommunikatiivselt igati meeldiv.
Ja viimaks…
… mõned eelnevast päevast inspireeritud mõttekillud Essi Avellanilt (MW, founder AvelVino Media):
- Veel ca 20-25 aastat tagasi oli veinimaailmas palju vähem sõbralikkust. See on nüüd muutunud.
- Restoranides, kui juttu pole just Michelini tärnidest, kipub klaasiga müüdavate veinide kvaliteet olema kohutav. Kui trend on juua vähem, aga paremini, võiks alustada põnevamate klaasiveinide pakkumisest.
- Sommeljee peab olema sinu parim sõber, kes ütleb, mis on veinilisti parim diil.
- Veinimaailmas töötavate inimeste ülesanne on luua unistusi. Loojutustamine on ülioluline, aga nooremale põlvkonnale võib-olla siis… lühijuttude jutustamine.
- Snooblus ei ole lahe. Kui inimesed, kes natukenegi šampanjast teavad, väldivad näiteks teatud suuri majasid, šampanja kokteilidesse lisamist ja proseccot kui sellist, siis selliste valikute avalikult teistele demonstreerimine ei ole äge. Just selline veini tarbimine võib paljude jaoks olla teekond veinimaailma.