Kreeka võlub unikaalse veinikultuuriga
Karoline Reinhold
Kreeka on tuntud oma rikkaliku ajaloo ja kultuuri poolest ning muidugi ka pika
veinivalmistamise traditsiooni poolest, mille juured ulatuvad kuue tuhande aasta
tagusesse aega. Järgnevalt on juttu nii veiniajaloost kui mitmekülgsetest ja põnevatest
veinidest, mida nii mandril kui saartel leida võib.
Suurem õitseng algas 146. aastal eKr kui Rooma riik vallutas Kreeka ning kaks kultuuri
omavahel põimusid. See võimaldas Kreeka veinidel levida üle Euroopa ja muutis need üheks
esimeseks luksustooteks. Roomlased tõid kaasa veinikultuuri elemendid, mis mõjutasid ka
Kreeka veinide tootmist, sealhulgas veinitöötluse tehnikaid ja ladustamise meetodeid.
Kreeklased on pannud aluse veinivalmistamisele nii Prantsusmaal, Itaalias kui ka Hispaanias.
Vein on ajalooliselt olnud osa paljudest pidulikest rituaalidest ning selle tarbimist on peetud
üheks viisiks ühenduse loomiseks jumalate ja inimeste vahel. Vana-Kreeka mütoloogias oli
veinide ja veinikultuuri jumal Dionysos (või Bacchus, nagu teda tunti Rooma mütoloogias), kelle
mõju on tunda tänapäevalgi. Vein oli ja on tihedalt seotud religiooniga, igapäevaelu ja pidulike
sündmustega. Kreekas tarbitakse ka tänapäeval pärast pühapäevast missat ja ristimist
poolmagusat punaveini, mis on tehtud Patra PDO`s Mavrodaphne viinamarjast.
Kreekast rääkides tuleb meil tihti esimesena silme ette Santorini saar Egeuse meres, mis
kohalike seas ei ole ainult tuntud oma ikoonilise arhitektuuri poolest, vaid sellelt saarelt tulevad
ka Kreeka kõige hinnatumad veinid. Santorini saar on tuntud oma vulkaanilise päritolu poolest.
See annab veinile erilise mineraalsuse ja värskuse.
Valge viinamarjasort Assyrtiko on vaieldamatult saare suurimaid staare, kuigi on levinud ka
teistel Kreeka saartel ning isegi mandril. Noor Assyrtiko on oma olemuselt särtsakalt värske,
tsitruseline ja kergelt volüümika kehaga; pinnasele kohaselt tuleb järelmaitses esile suitsust
soolasust. Tõeliseid emotsioone tekitab Assyrtiko aga küpsedes, kui esile tuleb TDN (1,1,6-
trimethyl-1,2-dihydronaphthalene), mis toob aroomis ja maitses välja petrooleumi nüansid, mis
on omased ka Rieslingu viinamarjale. Vein muutub lopsakamaks ning muutub mõne aastaga
komplekssemaks. Maailmaklassi Assyrtiko näited tulevad Volcanic Slopes “Pure” Winery`lt ja
Vassaltis Vineyardilt.
Tihti näeb veinietiketil sõna “Nykteri”. See viitab saare iidsele veinivalmistamise meetodile. Vein
peab olema valmistatud vähemalt 85% Assyrtiko viinamarjast ning veetma minimaalselt kolm
kuud tammevaadis. Marjad korjatakse enne päikesetõusu, et veinis säiliks värskus. „Nykteri”
tähendabki tõlkes öökorjet. Paris Sigalas on teinud omale nime just Nykteri stiili poolest.
Santorinil valmistatakse ka kreeklaste enda lemmikut, päikesekuivatatud marjadest tehtud
magusat Vinsantot, mis tõlkes tähendab püha veini või siis Santorini puhul lihtsalt Santorini
veini. Siinne blend peab olema 51% Assyrtiko, lisaks Aidani ja Aithiri ning veetma minimaalselt
kaks aastat tammevaadis. Marjad peavad päikese käes kuivama vähemalt nädala. Suurepäraste
Vin Santo veinidega on endale nime teinud Estate Argyros. Nende valikust leiab Vinsantot, mis
on vananenud 16 aastat, mis on ka PDO maksimaalne küpsemispiirang.
Enamiku Santorini PDO veinidest moodustavadki kolm A`d – Assyrtiko, Aidani ja Aithiri.
Toodangust 2% moodustab aga saare ainus punane viinamari Mavrotragano. Esimene punane vein tehti aastal 1997 Hatzidakis Winery poolt ning tänapäeval toodavad saare umbes 16st
tootjast kaheksa ka Mavrotraganot. Keerukate kliimatingimuste tõttu on punaseid viinamarju
raske saarel kasvatada ja hooldada, kuid järjest rohkem hakkab tekkima nende vastu ka
rahvusvahelist huvi.
Viinamarjad kasvavad Santorinil “kouloura“ või & “stefani” kasvatusviisil, mis on maailmas
unikaalsed. Viinapuu keeratakse kerra pinnase lähedale, et kaitsta marju tugevate merelt
tulevate tuulte eest, mis toovad kaasa ka mere soolasuse. Samuti kaitsevad lehed liigse päikese
eest, sest saar näeb suvekuudel rohkem päikest kui eestlased terve aasta jooksul. Niigi keerulise
kliimaga Santorini saar kannatab tänapäeval tugevalt kliimamuutuste mõjude tõttu. Selle aasta
(2023) mais oli saarel suur rahesadu, millele järgnes väga kuum suvi, paljud tootjad on kaotanud
ligi 70% selle aasta marjadest.
Lisaks Santorinile on Kreeka suurimaks tõusvaks täheks kujunenud Egeuse meres asuv Tinose
saar. Saare pinnas koosneb graniidist, mis annab veinile värskendava mineraalsuse ning
komplekssuse. Hea näide seal kasvavast Assyrtikost ja Mavrotraganost on T-Oinos Estate ja
nende single vineyard Clos Stegasta, mis on ära võlunud veinikriitikud ning saanud palju
tunnustust rahvusvahelistel võistlustel.
Kreeta, Vahemere pärl, on mitte ainult suurepärane puhkusepaik kaunite randade ja ajalooliste
vaatamisväärsustega, vaid ka oluline veinivalmistamise piirkond. Saar kannab endas
sajanditevanust veinitraditsiooni. Juba Vanad egiptlased kauplesid Kreetal veiniga ning
veinikultuur õitses kuni 17. sajandil keelustasid veinitegemise ja -tarbimise saarel Ottomani
impeeriumi moslemid. Kreeta veinitraditsioon taaselustus 1990ndatel aastatel ning see on
tänapäeval üks olulisemaid riigi veinipiirkondi.
Saare enimlevinud valge viinamarjasort on Vilana, mille aromaatsus ja särtsakas värskus
harmoniseerub ideaalselt Kreeka toidukultuuriga. Üha enam kogub veinimeistrite seas
populaarsust ka hele Vidiano viinamarjasort. Viinamari paistab silma oma happesuse ja
komplekssuse poolest ning kohalike veinimeistrite jaoks käib Vidiano käsikäes iidse
veinivalmistusviisiga, kus kasutatakse savist amforat.
Rohkem hakkab nägema veine ka unustatud valgetest viinamarjadest nagu Dafni ja Plyto. Head
näited neist tulevad Lyrarakis Winery´lt.
Punastest viinamarjadest on tuntuimad Liatiko, Mandilaria ning Kotsifali. Liatiko on vanim
punane viinamarjasort, mille juured on Kreetal. Sooja kliima tõttu hakkab Liatiko värvi muutma
juba juulis ning tõlkes tähendabki Liatiko juulikuud. Vastupidavus kõikidele viinapuuhaigustele
teeb Liatiko kohalike veinimeistrite absoluutseks lemmikuks. Autentset näidet Liatikost võib
leida näiteks Douloufakis Winery´lt.
Vähemtuntud sortidest on tagasi tulemas iidne punane sort Romeiko, millest Manousakise
Nostos on hea näide. Romeikot on hakatud segama ka peamiselt Põhja-Kreekas levinud
Xinomavroga. Imeline näide sellest on palju kõneainet pakkuv traditsioonilisel meetodil
valmistatud vahuvein Hartman Molavi. Kreeta apellatsioonidest on ainult punase veini
tootmisele pühendunud Archanes PDO (Kotsifali, Mandilaria) ja Daphnes PDO (100% Liatiko).
Saarel on ka kaks apellatsiooni, mis on pühendatud ainult kangendatud ja dessertveinidele –
Malvasia Sitia PDO ja Malvasia Candia PDO.
Kreekast lääne pool asuvatel Joonia saartel on veinivalmistamine peamiselt koondunud
Kefalonia, Zakynthos, Lefkada ning Corfu saartele. Enim levinud viinamarjasort on seal Robola,
mida leidub peamiselt Kefalonia saarel ning mis annab aromaatselt lillelisi hea mineraalsusega
veine. Punastest viinamarjadest kasutatakse Kefalonias kõige rohkem Mavrodaphnet, millest
toodetakse eelkõige magusaid veine.
Vähemtuntud sortidest pakub põnevust peaaaegu väljasurnud Avgoustiatis, mis on sordiveinina
haruldane. Zakynthose saar on eelkõige tuntud oksüdatiivses stiilis Verdea veinide poolest, mis
on valmistatud Skiadopoulo, Pavlos, Avgoustiatisest ja veel 34 viinamarjasordist, mis saarel
kasvab. Verdea on üks kahest OKP tähisega apellatsioonist Kreekas, mis tähendab apellatsioon
by tradition (traditsiooniline vein).
Teine OKP tähis on Retsinal. Retsina päritolu ulatub ammuse Kreeka tsivilisatsiooni aegadesse.
Seda unikaalset veini valmistati traditsiooniliselt pigem kohalike tarbeks ning see sai alguse
veinitootjate soovist veine pikemalt ja paremini säilitada. Retsina valmistamine algab sarnaselt
tavalisele veinile, kus viinamarjad korjatakse ja pressitakse, kuid Retsina eripära seisneb selles,
et käärimise ajal lisatakse veinile männivaiku. Vaik annab veinile iseloomuliku maitse ja aroomi
ning aitab kaasa selle säilitamisele. Pärast käärimist filtreeritakse vaik veinist välja. Retsina on
enamasti valge vein Savvatiano või Assyrtiko viinamarjast. Tänapäeval on populaarsust
kogumas Retsina pet-nat.
Tähelepanuväärseid veiniregioone leiame ka mandri-Kreekast. Kreeka suurim veiniregioon
Peloponnesose poolsaar on enim tuntud punase viinamarja Agiorgitiko poolest. Agiorgitiko
annab hea tanniinsusega ning võimsalt marjaseid punaveine, mille kõige klassikalisema
piirkonna Nemea PDO veine kutsutakse legendi järgi ka Herculese vereks. Valgetest
viinamarjadest on enim levinud Moschofilero, roosa kestaga hele viinamarjasort, mis annab
aromaatsemaid veine, mida kasutatakse peamiselt vahuveinide tegemisel (Mantinia PDO).
Riigi kuulsaim punaveiniala asub aga Põhja-Kreekas. Sealsest Makedoonia regioonist tuleb
Kreeklaste punane pärl – Xinomavro, mis tõlkes tähendab “happemust”. Nimetus viitab marja
stiilile, mis on võimsalt värske happega ning suudkuivatava tanniinse struktuuriga. Xinomavrot
aetakse tihti segamini Nebbiologa Itaaliast ja isegi Pinot Noiriga. Kõige prestiižsemad
Xinomavrod võib leida üldjuhul Naoussa PDO ja Amynteo PDO piirkondadest, aga ka mujalt
Põhja-Kreekast, kaasa arvatud legendaarse Olümpose mäe jalamil asuvast Rapsani PDO
piirkonnast. Tähelendu teeb ka Goumenissa PDO, kus hetkel tegutseb vaid kolm tootjat.
Goumenissa regioonis lisatakse traditsiooniliselt Xinomavro sordile ka tumedat Negoska marja,
mis kasvabki ainult Goumenissa piirkonnas. Makedoonia piirkonna tippveinimajad on
Thymiopoulos, Dalamara, Alpha Estate, Chatzivaritis ning modernsemat stiili viljelev Kir-Yianni.
Valgetest marjadest on Põhja-Kreekas esindatud ka Assyrtiko, mis annab saartega võrreldes
lopsakamaid veine ning tihti leidub ka tammelaagerdusega eksemplare. Teine piirkonna
populaarne hele viinamarjasort Malagousia oli alles hiljuti väljasuremise äärel, kuid tänu
legendaarse veinimeistri Evangelos Gerovassiliou tehtud tööle on mari tänapäeval muutunud
vägagi trendikaks.
Üha enam otsivad veinihuvilised midagi uut ja põnevat ning Kreeka veinid täidavad seda
tühimikku suurepäraselt. Kreeka unikaalne veinikultuuri pärand, mitmekesine kliima ning
pühendumine kvaliteedile on viinud Kreeka veinide järjepideva arenguni ning kindlale kohale
rahvusvahelisel veinikaardil.
