2017 LANGUEDOC-ROUSSILLON – FÖÖNIKS TÕUSEB TUHAST, Igor Sööt

Eesti Sommeljeede Assotsiatsiooni aastakavas on vist küll juba algusest peale olnud alati vähemasti üks õppereis aastas mõnda markantsesse veinipiirkonda, et anda võimalus oma liikmetele saada praktilisi teadmisi eri maade ja piirkondade veiniviljeluse, aga samuti toidukultuuri ja muidu eluolu kohta. Kui teinekord ei ole pingelise tööhooja tõttu olnud võimalik moodustada gruppi ainult oma liikmetest, on ESA meeleldi andnud võimaluse liituda veinisõpradele muudest eluvaldkondadest. Alati üritatakse külastada meie maaletoojate poolt Eestis esindatavaid veinimaju, aga võimalusel külastatakse ka meil esindamata markantseid mõisaid. Nii ka sel aastal, kui 21. mai varahommikul kogunes Tallinna Lennujaama seltskond sommeljeesid ja veinisõpru, keda me isekeskis hellitavalt „võttegrupiks“ kutsuma hakkasime, et võtta suund Lõuna-Prantsusmaale, täpsemalt Languedoc-Roussillon’i piirkonda. Miks siis just Languedoc? Üldlevinud arusaama järgi on ju tegemist odavat ja igavat massiveini tootva piirkonnaga, kust ükski sommeljee ega veininina tõenäoliselt miskit põnevat ja nautimisväärset naljalt ei leia. Aga sellepärast, et tänaseks on piirkonnast kujunenud Euroopa kui mitte kogu maailma kõige kiiremalt arenev veiniregioon, kuhu on paisatud tohutuid investeeringuid nii kaasaegsete tehnoloogiate kui ka know-how arendamiseks.
Languedoc’i veiniregioon asub Lõuna-Prantsusmaal piki Vahemere rannikut ja ka sügavamale sisemaale ulatudes alates Nimes’i linnast idas kuni Limoux’ni läänes, piirnedes põhjast, loodest ja läänest Sud Ouest-i veinipiirkonnaga. Lõunapoolseim piir mere ääres on Port Leucate küla.

Languedocis katavad viinaaiad ca 180 000 hektarit (kvaliteetveine ehk siis apellatsioonitähisega veine tehakse 32 000 hektaril).

Kasvatatakse väga laia viinamarjade sortimenti. Peamised heledad marjasordid on: Chardonnay, Sauvignon Blanc, Grenache Blanc, Chenin Blanc, Muscat Alexandria, Roussanne ja Rolle. Peamised tumedad marjasordid on: Syrah, Grenache, Cabernet Sauvignon, Carignan, Merlot, Mourvèdre.

Valmistatakse väia laia valikut veine – kuivi punaseid, valgeid, rosé-veine, vahuveine, dessertveine (Vin Doux Naturel –VDN – kangestatud magusad veinid). Ka veinide kvaliteedigamma on ülimalt lai – alates tippklassi KPN punastest, valgetest ja dessertveinidest, kuni odava klassi KGT veinideni. Lisaks destilleeritakse osa baasveinidest ja toodetakse hulgaliselt Eau de Vie’d.

 

Roussillon’i veiniregioon piirneb põhjas Languedoc’i regiooniga ja lõunapiiriks on Hispaania piir.

Roussillon’i viinaaiad laiuvad ca 16 000-l hektaril väga varieeruval maastikul, alates Vahemereäärsetest tasandikest ja lõpetades Pürenee mäestiku järskude kõrgete nõlvade ja sügavate orgudega.

Põhilisteks viinamarjasortideks on Grenache, Carignan, Syrah, Mourvèdre, Muscat Petit Grains, Muscat Alexandria, Grenache Blanc ja Grenache Gris.

Valmistatakse kuivi punaseid, valgeid ja rosé-veine, kuid piirkonna visiitkaardiks on hoopiski kangestatud valged ja punased dessertveinid (VDN). On teada, et enamik tuntud kangestatud veinide valmistamise tehnoloogiaid (portvein, šerri jne.) on leiutatud Roussilloni aladel.

Languedoc-Roussillon’i veinitootmise ajalugu on pikk ja värvikirev, nagu ikka Vahemere äärsetele aladele kombeks.

Esimesed viinapuud tõid piirkonna aladele kreeklased ja foiniiklased. On tõendeid, et esimesed foiniiklaste viinaaiad andsid hüva veini Costa Brava ja Roussilloni aladel ca 600 aastal eKr ja kreeklaste omad Narbonne’i lähistel Languedoc’is umbkaudu 480 aastal eKr.

Tõsisemaltvõetav veinivalmistamine algas kogu regioonis siiski allaes 1. sajandil pKr, kui roomlased regioonis kanda kinnitasid. Languedoc’st sai üsna kiirelt üks toonase maailma suurimaid veini valmistamiseks kasutatavate viinamarjade kasvualasid.

Pärast Rooma Impeeriumi lagunemist jäi regioon sõdade ja võimuvahetuste tallermaaks , kuid veini toodeti vahelduva eduga ikkagi edasi.

Regiooni hilisemast ajaloost tasuks vahest esile tuua 2 tähtsat sündmust, mis andsid alguse mõnedele muutustele kogu Vana-Euroopa veiniviljeluses.

1276. pandi maha esimene tõsine maamärk selle regiooni veininduses. Väga värvika elulooga Kataloonias itaalia päritolu peres sündinud alkeemik Arnaldus da Villanova kolis Montpellier’st Perpignan’i ja märkas kohe, kuidas Roussillon’i veinimeistrid oma veinide säilitamisega sealses kuumas kliimas hädas on. Olles varemalt elanud Pärsias ja uurinud kohalike parfüümide valmistamise tehnoloogiaid, tuli tal idee destilleerida veini. Tulemuseks oli midagi vägevat – ta nimetas selle kui aqua vita (eau de vie) ehk siis maakeeli eluvesi, mis oma olemuselt oli lihtlabane viinamarjapuskar, mille pisut kvaliteetsemalt valmistatud vorme tunneme täna armanjaki või hoopis konjaki nime all. Tal tekkis idee veinide konserveerimiseks, lisades veel käärivale veinile oma eau de vie’d. Tulemuseks oli magus kange vein, mida kohalikud kohe väga armastama hakkasid ja mis kõigele lisaks omas ka lausa erakordselt pikka eluiga. Oli sündinud Vin Doux Naturel (VDN) e. naturaalselt magus vein. Juba mõnikümmend aastat hiljem hakati Hispaanias ja Portugalis kasutama sama teadmistepagasit ning sündisid kuulsad šerrid ja portveinid.
1277. aastal tehti regioonis teist korda tõelist ajalugu. Limoux’s asuv Sainte-Hilaire nunnaklooster oli aastaid valmistanud veini kohalikust kõige popimast viinamarjasordist Mauzac’st e. Blanquette’st. Kuna Mauzac ei taha kehvematel aastatel Limoux jahedamatel nõlvadel alati hästi valmis saada, siis lisasid nunnad enne veini käärimapanemist teinekord mahlale suhkrut. See muutis, aga, käärimisprotsessi sageli kontrollimatuks ja tulemuseks oli huvitav kihisev jook, mis sugugi kõigile joojatele ei meeldinud. Sageli kääris vein pudelis edasi ja tekkinud gaasi rõhu all purunesid pudelid ning sellest johtusid vigastused ja muud pahandused. Kuna nunnad maksid igal aastal makse kohalikule Arques’ parunile, siis oli selge see, et osa sellest maksti veinide kujul. 1531. sügisel naasis sõjakas parun oma järjekordselt võidukalt retkelt ja avas äsja kloostrist saabunud veinilaadungist ühe pudeli. Kõlas vali pauk ja pudelist lendas vahujuga. Parunile meeldis see ja meeldis ka kihisev vein. Ta tellis seda veini kloostrilt veelgi. Maailma esimene vahuvein – Blanquette de Limoux – oli sündinud. Ja oli sündinud traditsioon – avada võidu auks pauguga vahuvein.

Üha enam ja enam levis heade Languedoc’i ja Roussillon’i kuivade ja magusate veinide vool üle Prantsusmaa, millele andis lisatõukeid 17. sajandil valminud suur Sète sadam, Canal du Midi väljaehitamine ning üleriigilise teedevõrgu areng.

19. sajandil viis raudteeliikluse areng ja sellest tulenevad kiire transpordi võimalused regiooni veininduse kõikide aegade tippu ja oma 460 000 hektaril laiuvate viinaaedadega oldi toona maailma suurim viinamarjakasvatuspiirkond. Suudeti toota hulgaliselt tippveine nii Pariisi kui ka teiste Euroopa suurlinnade rikkuritele kui ka odavamat ja lihtsamat kraami tavakodanikele, kelle veinitarbimise harjumuse juurdumine oli jõudsal kasvuteel.

Kahjuks pole head ilma halvata ja 1868.-l aastal piirkonda tabanud viinapuu juuretäi – phylloxera – ülikiire hävitav levik jättis mõne aastaga toona maailma ühtesid parimaid veine valmistanud Languedoc’i viinaaedadest järgi haledad mälestused.

Üsna rikka eluga harjunud veinitootjad jäid kiirelt hätta ja Ameerikast toodi kohale laevalastide viisi phylloxera’le resistentseid viinapuutüvesid. Algas massiline ümberistutamine ja pookimine. Kuna oli vaja kiiresti oma positisioone taastada, hakati juba väga noortelt viinapuudelt saadud marjadest tegema veini. 1900. aastaks oli keskmine tootlikkus 120 hektoliitrit hektarilt. See on vähemalt poole võrra ja enamgi veel suurem tänapäeva mõistes kvaliteetse veini tootmisel vastuvõetavast tootlikkusest. Valmisid kohutavalt halvad veinid, mida hakati „parandama“ šaptaliseerimisega e. siis suhkru lisamisega käärimisprotsessi pikendamiseks, punapeedi mahlast valmiststud „veini“ lisamisega jne. Nõudlus Languedoc’i veinide järgi langes järsult, hinnad kukkusid drastiliselt ja palju tootjaid pankrotistus.

20. sajandil, tänu sõdadele ja majanduskriisidele jäigi Languedoc põhiliselt odava, põhiliselt töölisklassi ja meremeeste tarbeks massiliselt toodetava madalakvaliteedilise veini piirkonnaks. Alles 1980.-teks oli osade alampiirkondade tootjate tase tõusnud nii kõrgele, et anti välja kvaliteeditunnused – apellatsioonitähised.

Sealt peale on nii Languedoc kui ka Roussillon hakanud veinipiirkonnana arenema kiirelt ja tänaseks on kvaliteetveinide osakaal järjest kasvamas. Järjest uued külad on hakanud saama eraldiseisvaid terroir-põhiseid apellatsioonitähiseid, veinimeistrid rakendavat modernseid tehnoloogiaid ja tipptasemel teadmisi. Tänaseks on juba ca 30% kvaliteetveinide tootjaid saanud biodünaamilise- või mahepõllumajandusliku veiniviljeluse sertifikaadi (see on kõrgeim näitaja ühe regiooni kohta kogu Euroopas) ja see trend on jätkuvas kasvusuunas.

 

Languedoc’i viinamarjakasvatuse suurimaks mõjutajaks on vahemereline kliima, mis on teadaolevalt ideaalseim suure osa tuntud vitis vinifera sortide viljelemiseks. Suved on kuumad, päikeselised ja kuivad, kevad ja sügis pehmed ja soojad. Talved on mõõdukalt soojad ja päikeselised. Temperatuur langeb viinamarjade kasvualadel üliharva alla null-kraadi. Vihma sajab harva. Statistiliselt on tegu Prantsusmaa kõige vihmavesema piirkonnaga ja see on sageli pisikeseks nuhtluseks veini valmistajatele.

Väga oluliseks teguriks piirkonna viinamarjakasvatuses on tuuled. Talvised tramontane’d ei lase areneda viinapuid kimbutavatel nakkustel ja hävitavad ka kahjurite mune. Vahemerelt suviti puhuvad tuuled on need, mis leevendavad kuumust ja lubavad kaasatoodud niiskusel harva ka vajaliku vihmana maapinnale sadada.

Regiooni loodepoolseid alasid mõjutavad üsnagi tõsiselt Atlandilt saabuvad õhuvoolud ja see muudab üsna oluliselt Cabardes’i, Minervois’ ja Limoux’ alade veinide iseloomu ja kvaliteeti.

Mikrokliimat mõjutavad samuti Vahemeri ja briisid, mida sisemaa poole, seda enam ka viinapõllu kõrgus merepinnast.

Kuna Languedoc on territoriaalselt üsna laialdane, siis esineb väga suur hulk erinevaid pinnasetüüpe. Pole mõtet kõiki loetlema hakata, kuid parimad viinaaiad asuvad jõeorgude savikatel alluviaalsetel setetel, mäekülgede lubjarikastel pinnastel või mereäärsete alade kiltkivistel savipinnastel. Liivasavistel ja liivakatel tasandikupinnastel valmivad madalama kvaliteeditasemega viinamarjad.

 

1. PÄEV

Meie lennuk pani Aéroport Nice Côte d’Azur’i maandumisrajal rattad maha pühapäeva varasel pealelõunal. Meid võttis vastu kena päikeseline suveilm. Mõne aja pärast istusime 2 minibussi, mida roolisime, nagu viimastel Prantsusmaa veinireisidel kombeks, mina ja vabariigi ainsama veinirestorani „Dominic“ peasommeljee Imre Uussaar. Kulgesime mõõdukas tempos ligi 500 km ja varasel õhtutunnil jõudsime Perpignan’i – Roussillon’i departemangu halduskeskusse, kust järgnavatel päevadel tasapisi lähedusse jäävaid veinimõisaid külastades Nice’i poole tagasi vurada plaan oli.

 

2. PÄEV

Hommikul oli võttegrupp, vaatamata esimese õhtu keskmisest pikemaks kujunenud briifingule, triksis-traksis ja meeletut energiapurakat täis. Päeva eesmärk oli tutvuda 2 Banyuls’i ja Collioure’i mõisaga ja lisaks 1 ainult kuivi veine tootva biodünaamilise ikooni tegemiste ja veinidega ning ahmida endassse suurtes kogustes teadmisi ja iseenesestmõistetavalt ka kõigi nende mõisate tegevuse lõpp-produkte.

 

Coume del Mas / Mas Cristine on üks regiooni enim hinnatud AOP Banyuls dessertveinide tootjaid, millele lisaks on aasta aastalt kasvanud ka tippkvaliteetsete AOP Collioure ja AOP Côtes du Roussillon kuivade veinide valmistamise maht. Meid võttis vastu majade omanik, Šotimaa mees Andy Cook, kes juba juba paarkümmend aastat tagasi armus kohalikku kaunisse kunstnikupreilisse, pani pillid kotti oma isa viskikojast ja kolis lõunasse, kus üsna pea asus juba veinimeistrina tegutsema ja pisut hiljem ka veinimõisa omanikuks sai. Külastasime mineraaliderikka kiltkivi avamusel lasuvat Collioure’i viinaaeda, kus Andy pajatas selle ägedast terroir’st. Seejärel toimus massiivne degustatsioon, mis päädis lõunasöögiga mõisa terrassil. Söömaaja naelaks oli sealsamas viinapuuväätide süte kohal grillitud lambaliha, mis sobis perfektselt maja täidlaste ja võimsate punaveinidega.

Veinihitid:

Consolation Red Socks Carignan 2013 IGP Côtes Catalanes

Täidlane päikesepaistest pakatav, kuid samas õrn ja feminiinselt elegantne vanadelt Carignan’i puudelt saadud kaunitar. Tootmismaht ainult 22 hl/ha.
Coume del Mas Banyuls Hors d’Age 2002 AOP Banyuls Grand Cru

10 aastat tammevaadis laagerdunud küps, magus, õline, pähkline, mesine – suussulav hõrgutis, mis pälvis tõelised ovatsioonid koostöös Andy pakutud šokolaadikoogiga.

Esindaja Eestis: Baltic Pack EST / VinsDeFrance.ee

 

Domaine la Tour Vieille väike pereettevõte on loodud Collioure’s 1982. aastal, kuid oma suhteliselt lühikese ajaloo vältel tõusnud tõelise ikooni staatusse Banyuls’i VDN veinide vallas. Jõudsime kohale just lõunapausi lõpuks, kui majapere kiirustades otse õue paigutatud ühist söögilauda koristas. Perenaine Veronique hakkas meile kuivi Collioure veine välja kallama ja pisut konarlikus inglise keeles tutuvstama. Siis ilmus kusagilt välja lihtsas töökitlis vanem härrasmees, kes algul meie gruppi jälgis ja siis küsis: „Miks Te siia tulite?“ Ilmselgelt ollakse tippmajades harjunud röögatu hulga üldjuhul diletantlike turistidehordidega, kes uksest ja aknast sisse tungivad ning on alati valmis meelolukates kogustes parimat kraami hävitama. Tegemist oli majaomaniku ja veinimeistri Vincent Cantié endaga, kes lõpuks jäi meie selgitusega, et kes me oleme ja kust me tuleme, vististi rahule, sest varsti asus ta ise veine valama ja nendest rääkima ning lisaks toodi varjatud varudest välja ka maja parimad hitid. Lisaks avaldas vanahärrale ilmselgelt muljet meie grupi kenade, enamuses blondide, tüdrukute kohalolu, sest oli näha, kuidas ta elama läks ja silmad kelmikalt vilama hakkasid. Meile kõigile avaldasid unustamatut muljet selle mõisa Banyuls’i dessertveinid – need olid siidised, magusad ja pehmed. Kõrge alkoholisisaldus oli niiviisi integreeritud, et polnud arugi saada, et tegu oli kangendatud dessertveinidega ja nende lõppmaitsed jäid pikkadeks minutiteks keelele mängima.

Veinihitid:

Domaine la Tour Vieille Puig Ambeille 2015 AOP Collioure

Vaatamata oma noorusele ja sellest tulenevale võimsale tanniinsusele, oli see kuiv Mourvèdre ja Grenache’i segu tõeliselt äge täidlane, võimas ja mitmekihiliselt kompleksne. Tõelist muljet avaldas veini põldmarjane, jõhvikahappene ja vürtsikas lõppmaitse.

Domaine la Tour Vieille Vin de Méditation AOP Banyuls

See solera meetodil pikalt tammevaatides laagerdunud Grenache andis järjekordselt kinnitust, kui vägev, kompleksne ja põnev on tipp VDN-i maailm. See vein sobib tõesti pikaks menetlemiseks ja meditatsiooniks, kuna avaneb kaua ja annab välja järjest uusi ja uusi põnevaid aroomi- ja maitsenüansse.

Esindaja Eestis: Baltic Pack EST / VinsDeFrance.ee (alates sügis 2017)

Domaine Bila-Haut on sisemaal Latour-de-France külakeses paiknev Rhône Oru kultustootja Michel Chapoutier’ projekt, mis on keskendunud vaid terroir’-põhisele ja orgaanilisele veiniviljelusele. Majakülastus algas lühikese visiidiga moodsasse veinikotta ja siis siirdusime koos önoloogiga põllutuurile. See sõna otseses mõttes safari jääb kauaks meelde, sest tänini ei ole ma päris kindel, kas ikka tavapärased ja reserveeritud Eesti kodanikud oleks läinud rahvast täis Renault Traffic’utega ukerdama ekstremaalsetele auklikele ja roopaisse sõidetud kallakutele, kus 4×4 džiibid oleks end palju kodusemalt tundnud. Nojahh, veiniinimesed ei pruugi alati olla tavapärased ja reserveeritud ning tegime selle triki ära. Igal juhul tasus retk end ära. Külastasime 2 eri terroir’ga single vineyard’i, kus siis maja veinimeister Clément Bartschi tegi meile põhjaliku ja professionaalse masterclass’i kohalikust terroir’st, marjasortidest ja saadavate veinide iseärasustest. Grupp oli teadmisjanuline ja isegi peen vihm, mis meid sel õhtul saatis (esimene ja viimane selle reisi jooksul) ei seganud kedagi lahtise taeva all lummatult kuulamast. Lõppkokkuvõttes oli hea, et me ei pidanud sõitma tootja kõige ikoonilisema viinaaia – Vallée de l’Agly – juurde, mis lasub côte-rotie’likult u 70% kaldega nõlval. Aga noh, sinna ei pääsevat ka džiibiga ja kogu logistika ja töö tolles aias käib kondimootori jõul ja abiks vaid hobused.
Degustatsiooniks sõitsime Perpignan’i, kus ühes vanalinna liharestos oli üles pandud pikk laud ja kuhu hakati serveerima erinevaid grillihõrgutisi ja magnumites Bila-Haut’ tippüllitisi. Meid kõiki lummas nende ägedate punaveinide kvaliteet ja nende sobivus erinevate grillitud lihapaladega.

Veinihitid:

Ei tahaks hakata ühtki esile tõstma, kuna nii erinevad ja samas nii ägedad olid kõik need 4 Bila-Haut punast eri terroir’delt ja eri marjasegudest tehtud püssi:

Bila-Haut Occultum Lapidem 2015 AOP Côtes du Roussillon Villages Latour-de-France

Bila-Haut l’Esquerda 2013 AOP Côtes du Roussillon Villages Lesquerde

Bila-Haut R.I. 2012 AOP Côtes du Roussillon Villages Lesquerde

Bila-Haut V.I.T. 2012 AOP Côtes du Roussillon Villages Latour-de-France

Esindaja Eestis: Dunker / Finewine

Restoranisoovitus:

Restaurant le Divil – 9 rue Fabriques d’en Nabot, PERPIGNAN

Grilliresto Perpignan’i vanalinnas. Lahe vanamoodne interjöör, kvaliteetne lihavalik, mille hulgast ise vitriinist saate valida. Teie silme all tükeldab chef liha ja valmistab seda grillil. Korralik veinikaart regiooni parimate veinidega.

3. PÄEV

Hommikul pakkisime kiirelt oma kohvrid ja lahkusime hotellist. Pilved olid hajunud, päike paistis ja meel oli kõigil ärgas ja ootusärev. Ees ootas töine päev, kus oli plaanis külastada ainult eri apellatsioonide ikoontootjaid – Côtes du Roussillon Villages, Maury ja Fitou. Õhtuks pidime jõudma ajaloolisse Carcassonne’i, kuhu järgmiseks kaheks ööks pidama jäime.

 

Domaine Gauby kiltkivised ja lubjasegused viinaaiad asuvad järskudel mäenõlvadel Calce küla lähistel. Kokku tehakse veini ca 45 hektaril lasuvatelt väikestelt viinaaialappidelt saadud marjadest. Kusjuures, majale kuulub päris mitu enam kui 120-aastaste phylloxera-eelsete Carignan’i puudega viinaaiakest. Majaomanik ja veinimeister Gerard Gauby, kellele Robert Parker on andnud hellitusnime „Prince of Roussillon“, võttis maja oma isalt üle 1980.-l aastal. 2001.-l aastal sai kogu tootmine biodünaamilise veiniviljeluse sertifikaadi, millega Gerard oli piirkonna üks pioneere. Tänaseks nimetab juba kogu veinikriitikute maailm Gauby toodangut mitteametlikult Roussillon’i Grand Cru’deks. Kahjuks ei õnnestunud meil seekord „printsi“ oma ihusilmaga näha, kuid mäletades meie esimest kohtumist 2011.-l aastal samas paigas, andsin võttegrupile oma mälestuspildi sellest koloriitsest määrdunud tunkedesse ja kirsasaabastesse riietunud tagasihoidlikust talumehest, kelle suured kämblad suudavad toota vaid vedelat kulda, edasi. Maitsta sai kõiki maja poolt toodetud 6 veini – 3 valget ja 3 punast. Erilist muljet avaldasid kõigile just värsked, elegantsed ja mineraalsed valged veinid, kuid ka noored, jõulised, ülikomplekssed ja pika arengupotenstsiaaliga punased olid vägagi ägedad.
Veinihitid:

Domaine Gauby Vieilles Vignes Blanc 2014 IGP Côtes Catalanes

See hullumeelne segu – Macabeu, Grenache Blanc, Grenache Gris, Carignan Blanc ja Chardonnay – on küll osaliselt laagerdunud tammevaadis, on õline, pisut vanilline, täidlane, kuid kõike seda balansseeris kena puuviljasus, värske elav hape ja võimas pisut soolakas mineraalsus. Kokkuvõttes on tegemist elegantse ülikompleksse iludusega.

Domaine Gauby Muntada 2014 AOP Côtes du Roussillon Villages

Vein on noor, kuid juba üsna kenasti joodav ansambel tumedate marjade, värske happe, balansseeritud tanniinide ja vürtsikate mineraalide täpselt paika timmitud kompleksist. Vanade Grenache ja Carignan’i puude marjadele on lisatud pisut Syrah ja Mourvèdre mahla.

Esindaja Eestis: Baltic Pack EST / VinsDeFrance.ee (alates sügis 2017)

Domaine Mas Amiel on oma 200 aastase veinivalmistamise looga Maury ikoon, suur nimi ja kogu apellatsiooni looja ning teerajaja terve selle 80-aastase ajaloo vältel. Eelkõige kuulus oma eriilmeliste nii värskete kui oksüdeeritud VDN-de poolest, kuid viimastel aastatel ka erinevate kuivade valgete ja punaveinide valmistajana. Just nemad hakkasid esimesena piirkonnas tootma kuivi veine ja 2012.-l aastal sai nende maja esimesena apellatsioonitähise – AOP Maury Sec. Majaomanik on viimased 17 aastat olnud Olivier Decelle, kellele kuulub 3 veinimõisa Bordeaux’s (kuulsaim neist Château Jean-Faure Saint-Emilion Grand Cru Classe) ja toodab negossiandina veine ka Burgundias Decelle-Villa kaubamärgi all. Maja juurde jõudes paelub alati silma põlluveerde paigutatud 20-liitriste klaaspudelite väljak, kõik veini täis. Seal käib lageda taeva all dessertveinide oksüdeerimine. Sealt algas ka majatuur. Edasi juba uhkesse veinikeldrisse, kus rivis tootja au ja uhkus – paarkümmend hiiglaslikku 12500 liitrise mahuga vana tammest foudre’t, kus mõisa VDN-sid aastatepikku laagerdatakse. Ja siis lajatati meile otse lagipähe – algas degustatsioon, kus absoluutselt kogu maja toodang – kuivad veinid ja VDN-d (noh nii umbes 25 ühikut)- riburadapidi ära tuli maitsta. Ega me kahetsenud, oli mida maitsta ja tuleb möönda, et ühtki kehva veini ei pakutud.

Veinihitid:

Mas Amiel Altaïr Blanc 2015 AOP Côtes du Roussillon

Täidlane, tammine, samas mõnusalt võine ja elegantne ning kena värske happe ja keelt kõditava mineraalsusega segu Grenache Blanc, Grenache Gris ja Maccabeu sortidest. Kõik vanad viinapuud 1940. istutatud aiast.

Mas Amiel Vol de Nuit 2014 AOP Maury Sec

Kahelt vanalt põllulapilt (istutatud 1900 ja 1925) pärinevate Carignan’i puudelt saadud marjadest tehtud ning betoonmahutites laagerdatud elegantne, marjane, siidiste tanniinide ja ülipika järelmaitsega ülimalt meeldejääv neste.
Mas Amiel ’69 AOP Maury

Loomulikult ei saa mainimata jätta maja VDN-e, mille tipuks on kindlasti 1969 aastakäigu Grenache’st tehtud oksüdeeritud vein. Suurepärane pähkline, lagritsane ja viigimarjane magus kuld pudelis. Arengupotentsiaal peaaegu lõpmatu ja kindlasti avaneb uusi põnevaid nüansse aasta-aastalt järjepannu.

Maury’ga jätsime seljataha Roussillon’i veinipiirkonna ja edasine toimub kõik juba Languedoc’i poole peal.

 

Domaine Bertrand-Bergé on üks AOP Fitou maamärkidest. Asub Paziols’i külas ja on järjepannu isalt-pojale tegutsenud juba 19. sajandi keskpaigast peale. Suur hetk maja ajaloos oli 1900. aasta Pariisi maailmanäitus, kus tänase majaomaniku Jérôme Bertrand’ vana-vanaisa Jean Sirven sai ainsa Languedoc’i veinimeistrina pärjatud kuldmedaliga. Kui 1948. aastal loodi Fitou apellatsioon, oli selles suur roll Jérôme vanaisal Jean-Pierre’l, kes oli pikki aastaid ka apellatsiooni eestseisuse esimees. Tänaseks on tootmine justnagu juba iseenesestmõisteavalt biodünaamiline ja orgaaniline. Jérôme ja majaproua Sabine võtsid meid vastu oma tutt-uues veinikojas ja korraldasid tuuri käigus, koostöös neist pisut paremat inglise keelt kõneleva Kanada’st pärit sommeljeetudengiga, kes majas parajasti stažeerimas oli, ka põneva degustatsiooni. Jällegi kord sai võttegrupp aimu vanade Carignan’i puudelt saadud veinide kvaliteedist ja võlust. Kõiki paelus pererahva lihtsus ja südamlikkus koostöös väärikuse ja põhjapanevate teadmistega kohalikust veinindusest
Veinihitt:

Domaine Bertrand-Bergé Cuvée Jean Sirven 2013 ja 2000 AOP Fitou

See Carignan’i, Syrah ja Grenache’i segu on valminud alates 1999. aastakäigust ja on tehtud kuulsa eelkäija auks üsna sarnaselt veinile, mis maailmanäitusel medali sai. Oli suurepärane võimalus maitsta paari 2013 ja 2000 aastakäigust. Noor vein on jõuline ja täidlane, kuid kenasti balansseritud värske happe, marjasuse ja pehmete tanniinidega. Selle potentsiaali näitas eredalt tema 17 aasta vanuse venna elegantsus, nõtkus, väärikus ja mitmekihiline hõrk komplekssus

Esindaja Eestis: Baltic Pack EST / VinsDeFrance.ee

 

4. PÄEV

Alustasime Carcassonne’s sel soojal kevadhommikul üsna varakult ja kõigil olid ootused suured – lõpuks ometi saab keset seda võimast punaveinide maitsemise orgiat täna ka mulli juua! Jah, täpselt. Plaanis oli alustada Limoux linnast, mida võib pidada Languedoc’i vahuveinide pealinnaks, edasi juba jällegi vaiksete veinide manu ülimordense IGP tootja ja lõpetuseks Cabardès apellatsiooni ühe suurkuju juures.

 

Sieur d’Arques on Limoux veinitööstuse au ja uhkus, mis toodab kogu apellatsiooni veinidest üle poole ja lausa 62% kõikidest vahuveinidest. Maja hoiab enda käes õigust kasutada maailma esimese mullijoogi – Blanquette de Limoux – järjepidevust, kuna nende valduses on sama igivana viinaaed, mille marjadest lähedalasuv Sainte-Hilaire klooster oma esimesed vahuveinid tootis. Kaubamärk „1ere Bulle“ (esimene mull) ja tootja iga vahuveini kaelal olev aastaarv – 1531 – viitavad just sellele ajaloolisele sündmusele. Võiks ju arvata, et sellise „suure kombinaadi“, mida Sieur d’Arques, olgem ausad oma 1800 ha põldude ja mitmekümne miljoni pudeli aastatoodanguga, ju ka on, veinid võiksid olla odavad, igavad ja mittemidagiütlevad. Õnneks on asi siiski kaugel sellest. Jah, maja toodab hulgaliselt ka nö entry-level’i Pays’ d’Oc veine, kuid kogu vahuveinide ja ka restoraniklassi vaiksete veinide toodang on muljetavaldavalt kvaliteetne. Võtmesõnaks on majja investeeritud tohutu rahahulk, mis on võimaldanud juurutada ultramodernse tootmistehnoloogia, kus traditsioonid ja kompuutrid toimivad käsikäes. Ega ilmaasjata ei saanud maja önoloogist tehnikadirektor Gilles Tremeges, kes meile tootmisetuuri korraldas, võttegrupilt hellitavaks hüüdnimeks „insener“. Maitsmiseks pakuti mulle ja vaikseid veine, mis ka juba Eestis on kanda kinnitanud ning degustatsiooni viisid läbi ekspordidirektor Emile Geli ja minu kontaktisik selles majas, alati särav hollandlanna, Gabi van Dael. Maitsesime värskeid ja erksalt mineraalseid blanquette’sid ja crémant’e ning ka Limoux väljapaistvaks eripäraks olevaid burgunderlikke Chardonnay veine. Lõppu ka üliväikeseid tootmismahte omav ja haruldane punane Limoux vein.

Veinihitid:

Sieur d’Arques Toques et Clochers Crémant 2013 AOP Crémant de Limoux

See 36 kuud pudelis pärmisettel laagerdunud Chardonnay-põhine ja väikese Mauzac’i ja Chenin Blanc’i lisandiga mull on üsnagi šampanjalik jook oma kergete väärikate röstiste nootide, peene mullijooksu ning väljapaistva hea happe ja mineraalsusega
Sieur d’Arques Toques et Clochers Blanc Haute-Vallée 2015 AOP Limoux

100% Chardonnay, arendatud sur-lie meetodil tammevaatides. Kreemine, õunane, kergete tofee-nootidega, samas värske happe ja meeldiva värske mineraalsusega vein, millel on omadus paari aastaga välja küpseda üsnagi burgunderlikuks täidlaseks, väärikaks ja kreemiseks nesteks.

Külastus lõppes ühise söömaajaga naaberküla kõrtsis, kus sai nautida külluslikku kosutavat koduses stiilis kohalikku toitu.

Domaine Gayda tänane ajalugu sai alguse alles 2004. aastal, kui inglasest veinimeistri võsu Tim Ford ja Lõuna-Aafrika päritolu kogenud ärimees Anthony Record ostsid ära Brugairolles’ küla serval asuva vana allakäinud veinimaja, ehitasid uue hoone ja sisustasid selle ultramodernse tehnoloogiaga ning hakkasid noore Cognac’st pärit veinimeistri Vincent Chansault’ käe all terroir- ja marjasordipõhist moodsat Languedoc’i veini tegema. Tänaseks on kõik veinid IGP-d, tehtud enamalt jaolt ainult marjasordipõhiselt ja näitavad üles puhast ja iseloomulikult käekirja – konkreetsest marjasordist tuleb võtta maksimum ja panna see arusaadaval kujul pudelisse. Tulemuseks ongi ere näide kvaliteetsest ja mitte vast just odavast Vin de Pay d’Oc’ist. Kuna pealikest hetkel kedagi majas polnud, siis oli keldrituur ja degust pisut koomilised – tööl olnud noored, kes suurt veinidest, nende tegemisest ja ka inglise keelest ei taibanud, lugesid meile ette paberile trükitud teksti. Meil polnud sellest hullu, saime hea tuju ja kogenud veinininade jaoks rääkis meile kogu jutu hoopis see, mis klaasidesse kallati.

NB! Maja teisel korrusel paikneb imelise vaatega fine-dining restoran, kuhu seekord ajanappusel ei saanud, aga tuleb järgmise külaskäigu ajaks kindlasti plaanidesse võtta.

Veinihitt:

Domaine Gayda Chemin de Moscou 2014 IGP Pays d’Oc
Üks maja väheseid seguveine, mis tehtud peamiselt Syrah’st ja Grenache’st pisikese Cinsaut’ lisandiga. See jõuline, täidlane ja alkohoolne punavein, mis on 21 kuud tammevaadis laagerdunud, pakatab jõulistest aroomidest ja maitsetest, mille komplekssus küll alles aastate pärast tõeliselt avanema hakkab. Igal juhul on tegu „suure veiniga“.

Esindaja Eestis: Vinorama

Château de Pennautier on pisikese, 1999. aastal suurest AOP Corbières’t lahku löönud vaid 500 ha viinaaedadega, Cabardès apellatsiooni tähtsaim nimi, mis asub samanimelise linnakese südames. Markantseks muudab mõisa eelkõige selle peahoone – 1620. aastal Louis XIII käsul valminud loss, mida viimane kasutas talveresidentsina ja sai hellitava nime „Le Versailles du Sud“. Lorgeril’ide pere, kes on mõisa tänane omanik, lasi selle põhjalikult restaureerida ja täna on see UNESCO maailmapärandisse kantud hoone ka turistidele külastamiseks avatud. Lorgeril’idele kuulub kokku 6 erinevat veinimaja Languedoc’is ja Roussillon’is ja seetõttu jätkub ka veinivalmistamine ajaloolise lossi vanadest viinaaedadest saadavatest marjadest. Külaskäigu ajaks oli kenale kevadilmale kohaselt õhutemperatuur tõusnud juba +37^o vilus, päike keevitas lagipähe ja seetõttu oli kogu võttegrupp õnnelik, kui sai pärast lossikülastust seada end sisse jahedasse veinikeldrisse ja asuda veine degusteerima. Pakuti erinevaid veine alates Pay d’Oc’i entry-levelist kuni mõisa tippveinideni välja. Seetõttu oli degustatsioon üsna mitmetahuline ja igaüks leidis enda jaoks miskit põnevat.

Veinihitid:

Château de Pennautier Rosé 2016 AOP Cabardès

Nagu paljude muudegi kohalike tootjate uue stiili saignée meetodil (purustatud tumedate marjade kestade leotus lühikese aja vältel pneumaatilises pressis enne pressimist, et mahl omandaks roosa värvuse) valmistatud ülimalt provaansilik kerge ja värske rosé oli jällegi meeldiv üllatus. Cabernet Sauvignon, Grenache ja Syrah segu. Mõistliku hinnaga.

Château de Pennautier l’Esprit 2013 ja 2005 AOP Cabardès

Nagu Cabardès’s kombeks, on sealsed AOP tähisega punaveinid alati hullumeelne segu kohalikest ja bordoo marjadest. Nii ka see kena paar – Merlot, Cabernet Sauvignon, Syrah ja Grenache. Arendatud 18 kuud tammevaatides. Tulemuseks elegantne, siidiste tanniinidega kompleksne ja ülimalt bordoolik vein, mille head omadused ja väärikus lõid välja just eriti küpsema aastakäigu veinis. Suurepärane arengupotenstsiaal.
Esinadaja Eestis: Svensky Kaubandus

Restoranisoovitus:

La Taverne a Bacchus, 1 place de l’Ormeau, PIEUSSE (LIMOUX)

Väga hea hinna ja kvaliteedi suhtega autentne külakõrts, kus pakutav on külluslik, kodune ja samas ülimaitsev. Külluslik charcuterie’ ja paté-valik eelroaks ja suurepärased erinevad lihahautised või siis ka grillitud antrekoot pearoaks. Meie magustoiduni kahjuks ei jõudnudki…ruumi ei jätkunud, lihtsalt.

 

Päeva lõpetas seltskond Carcassonne’s. Oleks olnud patt jätta külastamata La Cité’d – ürgvana kindluslinna, mis kõrgub künkal Carcassonne servas. See kindlus loodi 3. sajandil pKr roomlaste poolt ja hilisematel perioodidel on seda täiendatud ja kasvatatud. Tänaseks liigestavad kuni 30 meetri kõrguseid linnamüüre 52 maalilist torni. Maalilises ülalinnas leiab kitsaid ja käänulisi tänavaid, iidvanu hooneid ja hulgaliselt butiike ja restorane, kus aega maha võtta ja ägedas fiilingus toitu-veini nautida.

 

5. PÄEV

Professionaalse võttegrupi puhul on sarnastel reisidel alati meeldiv see, et kui koidab uus päev, on seltskond alati energiat täis ja valmis uue päeva väljakutseteks. Nii ka seekord ja olgugi, et reisi ekvaator sai ületatud, seljataga oli mitu pikka ja palavat päeva, mis täidetud ohtrate sõidukilomeetritega, jalutuskäikudega viinaaedades ja veinikeldrite treppidel ja kümnete veinide maitsemisega, polnud kellegi kehakeeles märgata väsimust ega tüdimust. See päev viis meid jällegi vahvate punaveinide aladele – Corbières, Saint-Chinian ja Faugères.

 

Château Vieux Moulin on hiiglasliku ja põhiliselt massiveini tootva ala – AOP Corbières – üks väikestest eranditest. Varasemalt alati viisakas ja viksis ülikonnas esinenud majaomanik ja veinimeister Alex They pööras mõni aasta tagasi biodünaamika usku, kasvatas hipsterliku täishabeme ja tunneb end teksades ja T-särgis vägagi koduselt. Tema punaveinid on kõrgelt hinnatud ja hoiavad vägagi head hinna- ja kavaliteedi suhet. Alex võttis meid vastu kodutalu väravas ja tegi ettepaneku alustada viinaaia tuurist. Ta nägi enda kohta üsna morn välja ja põhjust polnud vaja kaugelt otsida – ta viis meid viinaaeda, mis sel kevadel sai ühel öösel külmavõetud. Öökülm Languedoc’is kevadel…tundub uskumatu. Aga nii see oli, kliimamuutustega kaasnev aastaaegade nihete trall hakkab üha enam ja enam ka lõunapoolsetesse piirkondadesse jõudma. Alex kaotas see aasta u 45% saagist, aga ei kavatse alla anda ja müttab oma veinikojas usinalt edasi. Maitsmiseks pakkus ta kõigepealt vaadinäidiseid erinevatelt terroir’delt ja seejärel juba pudelitest oma punaste veinide rivi, mis olid küll noorekesed, kuid pakatasid marjadest, happest ja komplekssusest. Kõik said toreda, informatiivse ja positiivse elamuse.

Veinihitt:

Château Vieux Moulin Les Ailes 2015 ja 2000 AOP Corbières

Jällegi oli äge maitsta eri küpsuses paari samast veinist – Les Ailes, mis on segu vanade Carignan’i, Grenache’i ja Mourvèdre puude marjadest. Tegu on täidlase ja kontsentreeritud mustamarjase, jõhvikase happe, pehmete tanniinidega ning vürtsika lõppmaitsega veiniga, mis noorena sobiks väga hästi ulukiroogoade või lambaliha kõrvaseks. Küpsema aastakäigu vein on juba omaette menetlemist väärt – küpsed alusmetsa noodid, pehmed tanniinid, väärikus ja nõtkus, samas veel kena kandev happesus. Igati äge jook, mis näitab, et tipptootja Corbières võib omada üsna uskumatut arengupotentsiaali.

Esindaja Eestis: Baltic Pack EST / VinsDeFrance.ee

 

Domaine Laurent Miquel on Saint-Chinian’i alade üks suurtest nimedest. Kuigi maja hiilgab ka üsna suurte tootmismahtude poolest, pööratakse suurt rõhku kvaliteedile ja tippveinide puhul tahetakse näidata ka terroir’ eripärasid. Meeldivalt üllatasid mõned maja Vin de Pays d’Oc’id, nagu Viognier ja antud regioonis suht uskumatuna tunduv Albarino. Tordile panid kirsi siiski Languedoc’i parima punaveiniapellatsiooni – Saint-Chinian’i veinid. Veinimõisa ajalugu sai alguse juba 1791. aastal, kui Miquel’ide suguvõsa selle oma pärandisse sai. Kaua toodeti veine Cazal Viel nime all. Tänane veinimeister Laurent Miquel on juba 8.-t põlve veinimeister. Kahjuks meil teda seekord kohata ei õnnestunud ja keldrituuri ning degusti viis läbi tema isa Henri Miquel, kes 1970.-tel pälvis hüüdnime Mr. Syrah, kuna tema edusammud selle marjasordi viljelemisel olid väljapaistvad.

Veinihitid:

Laurent Miquel Albarino 2015 Vin de France

Üllatavast marjasordist veelgi üllatavam vein, mis võlus oma lihtsuse ja sirgjoonelisusega. Väga heas balansis olev värske, puuviljane, elava happe ja kena mineraalsusega suvevein kalaroogade või mereandide kõrvale.

Henri et Laurent Miquel Larmes de Feés 2011 AOP Saint-Chinian

Kuigi ka teised mõisa Saint-Chinian’id olid suurepärased, osutus tõeliseks kvintessentsiks just see peamiselt Syrah marjadest (väikese Grenache’i lisandiga) valmistatud üllitis. Võimas komplekssus, erinevate aroomide ja maitsete lõplik balanss, meeletu arengupotentsiaal. Kallis? Jah, aga suur vein, mis oma hinda väärt.

Esindja Eestis: Bestwine

 

Domaine Ollier-Taillefer on meie turul pea tundmatu Faugères apellatsiooni üks säravaim nimi. Väiksesesse Fos’ külakesse peitunud minitootja on kuulus peamiselt just oma siidiste ja elegantsete punaveinide poolest. Kogu tootmisprotsess on orgaanilise ja biodünaamilise sertifikaadiga ja õde-venda Francoise ja Luc Ollier’d moodustavad suurepärase paari veinide loomisprotsessis. Meid võttis vastu alati naeratav karismaatiline Francoise. Aega raiskamata asusime veine degusteerima ja proua tutvustas veine ja maja kontseptsiooni sinnajuurde. Sellest külastusest jäi kõigile suurepärane mulje ja oldi vaimustuses nii veinidest, kui perenaise lahkest ja rõõmast olekust.

Veinihitid:

Domaine Ollier-Taillefer Allegro 2015 AOP Faugères

See tammevaadis arendatud Rolle ja Roussanne segu oli muljetavaldav komplekt puidustest nüanssidest, värskest happest ja pisut rohusest mineraalset noodist. Ülipikk järelmaitse oli suus meeldiv ja värskendav. Kindlasti muutub paari aastaga keldris veelgi põnevamaks.

Domaine Ollier-Taillefer Castel Fossibus 2013 AOP Faugères

Maja punane lipulaev on segu Syrah’st, Mourvèdre’st, Grenache’st ja Carignan’ist. Kiltkivise aluspõhjaga põldudel valminud marjadest saadud vein oli täidlane, mustamarjane, lagritsane ja pisut suitsuselt mineraalne. Pehmed siidised tanniinid ja tasakaalukas punamarjane hape andsid veinile suurepärase balansi ja elegantsi. Oleks põnev maitsta seda taas 5-6 aasta pärast.

Esindaja Eestis: Baltic Pack EST / VinsDeFrance.ee (alates sügis 2017)

Päeva lõpul saabusime hotelli Balaruc-les-Vieux linnakeses ja siirdusime seejärel vanasse kaluri- ja sadamalinna Sète’i, mida tuntakse Vahemere austripealinnana. Tõesti on kitsas maasäär, millel Sète asub moodustanud kena madalaveelise sisemere-laguuni, kus leidub ohtralt austrifarme. Sadamapiirkonnas on riburadapidi restosid, millised siis neid austreid koos värske Picpoul de Pinet’ga ohtralt pakuvad. Meie õnnetuseks oli just sel päeval Prantsusmaal riigipüha ja seetõttu oli linnake õhtul rahvast üle ujutatud, restoranides käis kohtade pärast tõsine „lööma“ ja teenindav personal oli sellises „trammis“, et võttegrupp õhtuga päris rahul polnud. Siiski soovitan kõigil, kes sinnakanti satuvad, minna ja nautida neid hõrke värskeid kohalikke mereande.

 

Restoranisoovitus:

Les Trésors de la Mer, 7 rue Louis Dejean, CAP D’ADGE (SÈTE)

Üks parimaid mereannirestosid sealses virrvarris. Ka muud paigad pakuvad ohtralt austreid ja mereande, kuid mul jäi just sellest kohast kusagil 2011. aasta paiku suurepärane mälestus. On küll pisut Sète keskusest eemal, kuid seda rahulikum ja mõnusam on fiiling.

 

6. PÄEV

Sel päeval hakkasime juba tõsisemalt võtma suunda tagasi Côte d’Azur’i suunas ja õhtuks olimegi juba Cannes’i liiderlikkust ja luksust nautimas. Tee peale olid planeeritud ka 2 Languedoc’i kõige värskema veiniapellatsiooni – AOP Terrasses du Larzac ja AOP Pic Saint-Loup väikeste tipptegijate külastused.

 

Mas Cal Demoura on 15 ha viinaaedu omav biodünaamiline mikrotootja alles 2014. aastal suurest AOP Languedoc’ist lahku löönud pisikese Terrasses du Larzac’i aladel. Maja ajalugu ulatub küll juba möödunud sajandi 70.-tesse, kuid algselt valmistati odavat massiveini ja alles järk-järgult õnnestus hakata oma toodangut ümbritsevast eristama ja ka õiglase hinna eest müüma hakata. Kuna nüüdseks üsnagi head nime teinud maja toodab aastas ca 30 000 pudelit veini, siis ilmselgelt seda ei jätku ja seetõttu on ka ekspordimahud pea olematud. Majaproua Isabelle Goumard näitas meile oma imepisikest veinikoda ja viis läbi toreda degustatsiooni, mille käigus saime hea ettekujutuse nendest elegantsetest ja feminiinse olemusega veinidest, mida sealsetel peamiselt lubjakivise aluspõhjaga mäenõlvadel toodetakse. Jällegi avaldas muljet värske ja mineraalne rosé vein, aga samuti siidiselt pehmed ja marjased, sageli 5 eri marjasordi segudena tehtavad punaveinid.

Veinihitt:

Mas Cal Demoura l’Infidèle 2015 AOP Terrasses du Larzac

Syrah, Mourvèdre, Grenache, Carignan, Cinsault on segu, millest see 18 kuud suurtes tammevaatides laagerdunud elegantne, pehme ja ümar punavein tehtud on. Ega ilmaasjata ei kutsuta Terrasses du Larzac’i veine Les Bourgognois du Sud (lõunamaa burgunderid) – nii peened ja ilusad ning ka pika arengupotentsiaaliga on need.

Esindaja Eestis: ei ole

 

Domaine de l’Hortus on koos naabri Mas Bruguiere’ga olnud need 2 vaala, kellele toetus programm, mis pärast ca 10-aastast enesetõestamist ja paberimäärimist võimaldas Pic Saint-Loup’ veinitootjatel saada 2016 aasta septembris oma apellatsioonitähis. Majaomanik ja neljandat põlve veinimeister, puhtalt orgaanika ja biodünaamika usku Yves Orliac ütles, et ta on sellest kammajaast väsinud, aga lõppkokkuvõttes õnnelik, et tunnustus lõpuks saadi. Tõsi küll, vaid punastele veinidele esialgu. Yves on äärmiselt ekstravertne ja samas sõbralik tüüp, kes samas teab kõike ja rohkemgi veel kohalikust terroir’st, veinitegemisest ja suhtlemisest inimestega. Kindlasti oli see üks reisi meeldejäävamaid külastusi ja degustatsioone kõigi osaliste jaoks.

Veinihitt:

Kuna minu jaoks on kõik Yves’i toodetud veinid alati olnud üliägedad, siis ei hakka ma midagi ta valikust üksikult välja tooma. Kui nad millalgi Eestisse toon, küll siis jõuab neid maitsta ja üksipulgi tutvustada.

Esindaja Eestis: Baltic Pack EST / VinsDeFrance.ee (alates sügis 2017).

 

Pärast seda meeleolukat külastust võtsime rattad alla ja vurasime ca 300 km, kuni õhtuks jõudsime Cannes’i. Kuna samal ajal toimus seal just iga-aastane filmifestival, oli linn rahvast ja möllu täis ning reisilised said ka oma glamuuri- ja blingi-isu piisavalt täidetud. Mina võtsin seda õhtut lõdvemalt ja külastasin Mandelieu’s asuvat buffet à volonté (söö palju tahad) stiilis, nö kodukõrtsi, mida peavad kohalikud korealased. Kuna olen olnud sealkandis juba aastaid sage külaline, julgen seda muutumatult hea tasemega hüva hinna- ja kvaliteedi suhtega lihtsat kohta teistelegi soovitada.

Restoranisoovitus:

La Terrasse du Mimosa, 23 place de l’Horloge, MONTPEYROUX

See üllatavalt kena külaresto jäi meie teele, kui suundusime Jonquieres’st (Mas Cal de Moura) Valflaunes’i (Hortus). Väliterrass oli paigutatud ajaloolise väikese turuplatsi kõrvale. Toit oli kvaliteetne, veinivalik korralik ja teenindus üllatavalt hea. Kes satub, pidage kinni ja võtke aeg maha!

 

Le Siecle d’Or, 85 allee Louis Bleriot, MANDELIEU-LA-NAPOULE

See siis ülalmainitud korealaste bufee, kus 18 euro eest pakutakse austreid, värskeid mereande, korralikku sushivalikut, sooja toitu alates tulistest krevettidest ja pekingi pardist kuni konnakoibadeni, grillitud liha ja mereande, aga samuti minu lemmikut magustoitu – ile flottante e. ujuvaid saarekesi. Söö palju jõuad!

 

7. PÄEV

Kuigi olime juba ametlikult oma reisi sihtkohast lahkunud, organiseerisin võttegrupile veel ühe veinimõisa külastuse, lausa Nice linnas. Sõitsime Mandelieu’st Nice’i ja külastasime ikoonilist Château de Bellet’d. Seejärel oli reisilistel vaba aeg Nice’s, mida mõni kasutas turuplatsil austreid manustades, promenaadil restos hedonismi nautides, šopates või hoopiski Vahemere 20-kraadises vees palavale ilmale värskendust otsides. Jõudsamad grupi liikmed suutsid sealjuures kõiki neid tegevusi sooritada.

 

Château de Bellet on samanimelise veiniapellatsiooni alussammas. Juba 16. sajandil hakati mõisas veini valmistama ja just see mõis sai 1941. aastal esimesena õiguse hakata pudelisildile kirjutama Appellation Bellet Controlée. Tänaseks koondab see täielikult Nice linna piirides asuv 47 ha viinaaedade pindalaga apellatsioon 10 eri veinitootjat, kelle produktsioon on omanäoline, haruldane ja hinnaline. Segamini tavaliste kohalike marjasortidega, nagu Grenache, Syrah ja Rolle, sisaldavad sealsed veinid ka marju nimega Braquet, Folle Noire ja ka Chardonnay. Tehakse üliägedaid valgeid, roosasid ja punaseid veine, millel kõigil kena arengupotentsiaal ja elegants. Kahjuks on see maja alates 2015. aastast turistidele avatud ja sageli meenutab vastuvõtt seal pisut palagani või Disneyland’i, aga õnneks ei kahanda see veinide olemust ja väärtust. Kogu toodang on nüüdseks ka biodünaamilise veiniviljeluse sertifikaati omav.

Veinihitt:

Kõik veinid on elegantsed, väärikad ja ägedad. Patt oleks mõnda neist eraldi välja tuua. Tasub kõiki proovida ja oma hinnang anda.

Esindaja Eestis: Baltic Pack EST / VinsDeFrance.ee

 

Õhtuks naasime Cannes’i, kus suur jagu seltskonnast veel teisegi raundi blingi ja glamuuri sai. Küllap oleks tahetud veelgi…paraku oli kätte jõudnud reisi viimane õhtu.

 

Restorani soovitus:

Kes sinnakanti satub, pole veel kohalike kohtadega hästi kursis, aga mereandidest lugu peab, siis neile soovitan 2 toredat restot. Kuna hooajal on tung neisse suur, siis oleks mõistlik nii ühte kui teise eelnevalt laud kinni panna. Loomulikult on valikut nii ühes, kui teises linnas küllaga, kuid need on minu jaoks nö kindla peale minek.

 

Boccaccio, 7 rue Massena, NICE

Le Caveau 30, 45 rue Felix Faure, CANNES

 

Järgmisel hommikul võttis grupp juba suuna Nice lennujaama ja pärast mõnetunniseid lende maandus pisukese hilinemisega õnnelikult Tallinnas, kus meid võttis vastu soe suveõhtu nii, et kontrast ei tundunudki nii väga võimas.
Järelduseks võib öelda, et kuna ükski grupi liige, peale minu tagasihoidliku persooni, polnud varemalt Languedoc’i ja Roussilloni piirkonda külastanud, ei oodatud vast latti väga kõrgele seada. Nüüd on selge, et latt tõusis üsna kõrgele ja kõik reisilised said peamiselt positiivseid emotsioone, uusi põnevaid teadmisi ja usku, et sealtkandi veine võib tulevikus julgelt tellida, tarbida ja ka teistele soovitada.

Jah – haiget saanud ja vahepeal pea unustatud Fööniks tõuseb tuhast ja kes teab, kui kõrgele veel.

 

Reisi kokkuvõte ja pildid ilmusid 25.06.2017 Igor Sööti sulest portaalis Edasi